20160117

Vaikne nädal

Möödunud nädalaga muutusid ilmad suisa suviseks. Talvepäikeses võis miinuskraade kohati kokku lugeda vaid poole tosina jagu. Kasvav lumekatte paksus lisab aga juurde mõnusat ootusärevust – mida rohkem lumesulavett, seda põnevam linnukevad. Nädala sees retki veel jätkuvalt teha ei saa. Selleks tuleb oodata aega, mil peale ja/või enne kohustuslikke toimetusi on taevalaotuses veel piisavalt valgust, et linnud lendaks-laulaks-liiguks ning oleks neid võimalik taga ajada. Paari kuu pärast juba täiesti mõeldav.
Laupäeval ei jõudnud muud, kui märgata, et ukseesine siidisabagäng on juba 51-pealiseks kasvanud. Tublid edusammud. Pühapäeval aga taaskord üks 19 km ring linna piirides, keskmega Ihaste luhal. Progressi märgata sealgi. Urvalinde vähemalt 3 ca 10-pealist salka, sinikaelad tagasi veepuhastusjaama kraavi suudmealal (ca 300 lindu) ning uued aastapunktid vormistasid noor patrulliv kanakull ning hallhaigur tegutsemas osaliselt külmumata rohelise aromaatse vedela ollusega täidetud ebamääraselt piiritletud Annelinnast välja imbuva pilliroo ja kruusahunnikute vahel kulgeva ning Emajõkke suubuva kraaviga lõppeval vesisel alal. Ilmselt midagi söödavat seal leidub. Aastapunkte hetkel kokku 35 ning järgmise nädalavahetuse plaaniks teha inventuuri Tartu kalmistutel.
Laulusoovitus:

20160111

Liiga külm, et olla lind

Esimesele selle aasta täispikale nädalale võib joone alla tõmmata. Miinuskraade jagati nädala sees kamaluga, seega kulges valdav osa talvepuhkusest ilma retkedeta. Paar korda tuli muude kohustuste tõttu siiski nina välja pista. Kirja läksid teiste seas üks nukra ja külmetunud olemisega noor hõbekajakas Emajõel ning väike siidisabade seltskond. Kuna möödunud aasta oli pihlakasaagi poolest pehmelt öeldes niru, siis neid viristajaid maja ees väga näha ei lootnudki. Õnneks meelitasid viirpuud nad siiski kohale. Varasematel aastatel on nende salgad siin 200-250-pealiste parvedeni küündinud, ent sel korral lugesin vaid 12 lindu (päev hiljem küll 16, kuid endiselt väga väike salk).
Laupäeval tundus külm natuke tagasi tõmbavat, ning värvuliste salkade lootuses sai jalutatud Lange-Aardla-Haaslava vaheliste jäätmaade ja põldude servil. Tegelikult kujunes linnuvaene retk pooleldi ellujäämiskursuseks. Ilmselt ülehindasin linde ja ennastki. Varemalt värvulisi talviti pakkunud nurgad olid tühjad ning kerge tuuleke sundis mindki trajektoori muutma, ning metsade vahele siirduma. Kinnitust sai fakt, et ka Tartumaa metsad kubisevad suur-kirjurähnidest, väiksemad värvulised on aga üsna vaikseks jäänud isegi metsateel. Neljatunnine retk lõppes vaid kahe uue aastapunktiga.
Mis valesti, see uuesti. Pühapäevane retk viis läbi vana tuttava Ihaste luha. Peamine liik, mida näha lootsin, oli muidugi jäälind veepuhastusjaama kraavil ning kuuldus, et suudmealal olla veel nädalake tagasi sinikaeltega üks piilpart seltsinud (hea talvepunkt Tartumaal). Ilm oli retkeks suisa imeline. Särav päike soojendas põski ning külmakraadid olid pea olematud (nii 16-18). Kas on meie talvituvad türkiissinised linnukesed suure külmaga otsa saanud või istusid nad kraavi alguses väljalasketorude juures, seda ei tea, aga jäälind jäi nägemata. Ka jõest oli kraavi sissevoolu kohas suurem osa külmunud ning poolest tuhandest pardist leidsin vaid 15. Ehk lõi külm nende loomuliku rändeinstinkti saiast sassi söödetud kõhtude leevenduseks tööle? Isegi luhapõõsastik oli asustatud hõredamalt kui turismilennuk Süüriasse. Veidi maad ülesvoolu, keset külmunud jõge, leidsin päeva üllatuse – laululuik. Esmalt arvasin, et lind on jäävangis, kuid lähenedes tõusis lind püsti ning astus paar sammu. Tegin eemalt paar pilti ning jätsin rahule. Küllap leiab tee puhastuskraavini, kus natuke vaba vett. Vahepeal võrdlesin möödundaastaste kukkurtihaste pesakohti eelmisel talvel kohatutega ning tundub, et linnud on vähemal või siis päris suurel määral jõest kaugemale kolinud. Samas võib osa infot detsembritormiga ka kadunud olla. Olgu põhjus mistahes, neid pesi meeldib mulle alati vaadata. Liigilootust matma hakates sattusin veel peale kolmele urvalinnule. Nii väikest seltskonda ei tulegi meelde, etoleks kohanud. Turu- ja kaarsilla alustesse lompidesse oli veel kogunenud sadakond sinikaela, nende seas Tartu kõige tuntum lind. Too valge sinikael, eeldusel, et tegemist on sama isendiga (olen selles üsna veendunud), peaks minu mäletamist mööda olema vähemalt 6 aastane, muutes küsitavaks nisunuumtoidutoodete otsese tervist kahjustava efekti. Et mind valesti ei mõistetaks, siinkohal ei propageeri ma kindlasti veelindude saiaga toitmist. Pigem vastupidi. Kaudne efekt võib külmade jätkudes ning viimaste vabade aukude jääkaanega sulgudes end õige demonstratiivsel moel esitleda.




Kokkuvõtvalt kahe päevaga 35km jala ning 19 km ühistranspordis. Paljud loodetud liigid puudu, milles saab võrdselt süüdistada nii ilmataati kui ka valesid otsuseid aja ja marsruudi valikul. Aasta algusest 33 liiki meenutab küll pigem liimipaberile kinni jäänud kärbse ponnistusi lendama hakata, aga aasta on veel pikk, ning loodetavasti mahub sisse nii mõnigi üllatus.
Laulusoovitus:

20160104

Head uut aastat!

Kuna eelmise aasta lõpus pähe roninud plaani, teha aja ja muude võimaluste kiuste oma algaval viiendal linnuhooajal väheke arvestatavam nimekiri kohatud liikidest, ei õnnestunud aasta alguseks veel ajusagarate vahelt päris välja juurida, sai 1. jaanuaril vaikselt nimekiri lahti tehtud. Muidugi ei sobinud esimeseks linnuks keegi muu kui viudelt aastalinnutiitli üle võtnud rasvatihane. Kiirelt järgnes 2,3 kilomeetri vältel veel 9 liiki ning tuligi päev lõppenuks lugeda. Vanasõna räägib midagi tasasest sõudmisest ja kaugele jõudmisest seega sai ülejäänud linnud homse varna visatud – ega hiljem virguv kana päris nälga ikka jää.
Otsest eesmärki pole enda jaoks tegelikult veel paika pannudki. Kindlasti läheb natuke kitsaks mereliikidega, kuna rannikule kuigi tihti ei jõua. Seevastu sisemaal püüaks kõik paiksed haruldasemad peatujad ikka üle kontrollida. Möödunud aastal jäid külastamata kõik harksabad, stepiviu, raisakotkas, stepikotkas, stepi-loorkull, nunn-kivitäks, euroopa kaelustäks ja mitmed teised põnevad külalised. Kiirelt peas liike lugedes võiks sellise piiratud mobiilsuse ja ajaga lugeda aasta kordaläinuks ehk kuskil 235+ liigiga, kuid eks tegelik soov oleks natuke kõrgem. Samuti tahaks sel aastal natuke tähelepanu pöörata ökoliikidele ning spondedele. Seda siis juhul kui ma oma ratta korda saan.
Teise jaanuari hommikul näitas termomeeter 18 miinuskraadi. Kuna paranemise märke ilmajaam ei lubanud, sai sammud sel korral juba korralikumale retkele seatud. Lindudega polnud just priisata, ning jääniregi ulatus kuue tunni ning 24,7 km pärast ninaalusest piki karvkatet põue. Silma-kõrva hakkas kohe suurkirju-rähnide rohkus, millele vastukaaluks ei kohanud ühtki teist rähniliiki. Oma rajal oleks kindlasti oodanud mitmeid lärmavaid musträhne. Värvulistest oleks kindlasti eeldanud mõnd siiskeste või urvalindude parve, kuid viimased olid juba möödunud talvel kitsid oma külastustega. Heaks vaatluseks loeks suurt talvikeste salka ning muidugi händkakku, kes minu, kui laisa kakujahtija, esterite nimekirjast seni sootuks puudus. Aastanimekiri sai venitatud 23 liigini. Mis edasi saab, paistab lähitulevikus hoopis teises maakonnas.
Laulusoovitus: