20160420

126 sees ja kurvid paistavad pisut sirgemad

Liigid lisanduvad, aga pole olnud mahti kirja panna, kust sellised elukad välja ronivad. Kuna lõpuks langesid asjad kokku nii, et Hiiumaale minek oli võimalik ette võtta, ei saanud ju kogunemisele ometi minna aastanimekirjaga, kus hetkel alla 100 liigi. Seega võtsin nädal varem ühe pühapäeva ette ning käisin läbi huvipakkuvamad linnuaugud. Ääremärkusena peaks ära mainima, et selle kännu taha jääb ilmselt ka minu selle aasta suurem punktisumma, kuna mulle meeldib pigem väisata kohti vastavalt tujule, mitte niivõrd puudu oleva liigi otsimise eesmärgiga. Näiteks võib tuua, et minu aastanimekirjas ei ole jätkuvalt tetre või nurmkana. Igatahes sain nimekirjale 100+ liiki kätte ning hiiumaale retk oli kohe märksa kergem.
Hiiumaalt sain omale esimese paraja satsi mereliike tänu vaatlustoru jagamisele. Ilma vaatlustoruta oleks nende liikide (nt. alk ja krüüsel) leidmine üsnagi raske. Kuna vaatlusnurgast tehti ühisnimekiri, siis e-elurikkuse andmebaasis on minu aasta nimekiri pisut sassi löödud – mina isiklikult kõiki neid liike ei näinud või nägin teisel päeval teises kohas. Samuti ei pane ma enda aastanimekirja väga kehvalt nähtud lindu nagu seda oli söödikänn Ristnas, kelle mina oleks parimal juhul suutnud määrata udukoguks. Paar liiki Rukkirahult on samuti andmebaasist puudu, sestap õige summa leiab vaid blogi seinal jooksvast nimekirjast. Iseenesest oli Hiiumaa tore ka läbi vihma ja jahedapoolsete öödega telgis, kuid natuke jääb kripeldama, et ei näinud ära saarel tegutsenud vaenukägu, koldjalg-hõbekajakat ning kaelusrästast. Meie hallvarese lähisugulane, alamliigi staatuses mustvares, ei tekitanud kõrvade vahel kihelust, sestap selle linnu mittenägemine kripeldama ei jää.


Tagasi mandril olles tuleb nüüd hakata haneparvesid läbi kammima, et saada sealsed väikesed haruldused kirja. Seniks vaid paar vesisema maastiku linnukest nagu kuldhänilane, selle aasta esimene roo-ritsiklind ning kaelarõngaga noor suur-laukhani. Kes lindu vaatab, see lindu näeb! Motivatsioon hakkab pisut tõusma. Hetkel selle aasta jooksul nähtud-kuuldud liike kokku 126.

20160402

Kevad kogub tuure!

linnuralli korraldasime lõpuks Elvas. Võõras linn ja pisut argihallusest räsitud, tuli kokku 41 liiki. Täpsemat infot teiste linnade saavutuste kohta võib leida EOÜ koduleheküljelt. Eks esialgu sai natuke enamat loodetud, kuid kokkuvõttes selline ilus pühapäev. Tänu sellele võistlusele ei lähe mul kunagi meelest ära kella keerata, kuna see on alati samal päeval. Uusi liike tõi võistlus aga ainult ühe, kuna eelnevalt oli just tehtud üks kohalik jalutuskäik, mille käigus värsked saabujad üles rivistatud sai.
Täna aga sai käidud ühe palju haruldasema linnu jahil. Üles sai otsitud selline ilus lind nagu Puna-harksaba. Täpsemat retkekirjeldust teatud asjaolude tõttu hetkel lisada ei tohi, aga sellist haruldust nii lähedalt näha oli parajalt nauditav elamus. Päeva lõpus sai veel natuke Laeva meierei all istutud, kuhu on hakanud juba arvestatav kogus veelinde kogunema. Hulk uusi liike, ning jooksev aasta nimekiri on jõudnud 78 liigini. Jalad on tagumiku alt väljas, võiks öelda, kui seda vaba aega ja võimalust ainult piisavalt oleks.
Lisaks linnunimekirjale mõtlesin eelmise aasta kogemustele tuginedes lisada ka nö. roadkill’ide nimekirja. Mööda maantepervi jalutades tuleb suisa ahastus peale, kui palju loomi tegelikult autorataste all hukkub. Selle aasta esimeseks leiuks oli mink.


20160312

Laisa inimese linnujaht

2013. aastal kui estbirding korraldas avatud linnuvõistluse nime all Ökoralli, juhtus nii, et kogu aeg Taevaskojas käiku edasi lükates, jõudsime Monikaga oma jalgsiretkega sinna päev-paar pärast vesipappide lahkumist põhjapoolsematele aladele. Et sel aastal sama ei juhtuks, võtsin Taevaskojas käigu ette möödunud pühapäeval, et kindel punkt sealt ära võtta. Eks ta natuke laisa inimese linnukoht ole, aga lind on lind ning eks aega otsimaks mõnd teist head jõeköstri talvituspaika nappis samuti. Kuigi ökorallist on juba enam kui aastake möödas, on ikka veel raske harjuda motoriseeritud transpordiga linde otsima minna, aga hetkel oleks jalgsiretk olnud natuke liiast – loksusin kohale ühistranspordiga.

Vesipappe leidsin üles kolm, sisemaal pesitsevate rähnide nimekirjale sai joon alla tõmmatud ning nimekirja lisandus ka paar oodatud kohalikku värvulist. Kokku aasta nimekirjas nüüd 48 liiki. Peatselt lisan jooksva aastanimekirja ka blogi serva.

Järgmisi plaane pole veel paika pannud. Aega napib. Estbirdingu kevadretkele minna ei saa, kuigi too oleks üsna kasulik retk mereliike arvestades. Esimene tõsisem linnurallitamine tuleb märtsi viimasel pühapäeval, mil toimub juba 15. korda linnade linnuralli. Sel korral tuli mõte mitte võistelda kodulinnas vaid valida välja üks Eestimaa linn, mis pole 15 aasta jooksul veel kordgi võistlusel osaletud.
Pühapäeval läbi Kiidjärve jalutanud, peatus omal algatusel minu kõrval kena väike auto, mis transportis mind Taaralinna tagasi. Plaan oli liikuda ühistranspordiga, sest eeladsin, et minu võssa kasvanud näost ei ole võimalik tuvastada eeskujulikule priiküüdi taotlejale omaseid näo jooni, aga imesid juhtub. Igatahes tänud oranžile autole ning autos mänginud retro.fm-i pala ka tänaseks blogilooks, meenutamaks lapsepõlve.

20160302

Kevad kraabib uksetaga, ehk talvekuudele joon all!

Lubatud inventuur kalmistutel jäi muidugi ära, kuna ilmad ei olnud vastavad. Mõneks ajaks unustasin siia kirjutamise sootuks ära, siis sidus kehv tervis jalad kinni ning töised ületunnid nõudsid oma osa nädalavahetustest. Üht-teist ikka juhtub jalutades kohtama ning liigikogum on vaikselt tilkunud 42-ni. Peotäis lihtsaid liike ootab veel korjamist, aga nendega pole kiiret. Põhiline rõhk oleks ikkagi haruldasematel talikülalistel nagu männileevike (sel talvel pole Eestis kohatud), mägi-kanepilind (sel talvel mõned vaatlused rannikult ja saartelt), hele-urvalind (sel talvel üks vaatlus Ilmatsalus) jms. Seni pole õnne nendega olnud, aga aega veel jäänud umbes 4 nädalat mõne leidmiseks. Kui nüüd tervis ja muu elu-olu alt ei vea, õnnestub ehk varsti Tartust väljagi saada. Kakud on häält tegemas ning rähnidki trummeldavad usinalt kevadet. Lisaks on rannikul mitmed varakevadekuulutajad juba esimesed luuresalgadlkõunakaartest kohale saatnud (kiivitajad, põldlõokesed, hanelised, hüübid jne.)
Rähnidest rääkides, siis oli hea kuulda valgeselg-kirjurähni trummeldust uue Eesti Rahva Muuseumi tagant. Hoolimata sellest, et inimene on nende pesitsuspiirkonnas teinud kõik endast oleneva, et need rähnid minema ajada, on nemad alles jäänud. Mõni aasta tagasi sai vaadatud, kuidas need linnud uuristasid pesaaugu Kruusaaugu serval kuivand puusse. Mõni kuu hiljem tuli peale pargi hooldus ning nüüdseks on antud kohal mitte midagi ütlev ja kuhugi viiv 5m laiune siht. Kruusaauk okupeeriti lumetorutajate poolt ning ERM sai kah oma tahtmise. Kevadel üritan sealt ikka läbi jalutada, kuid linnulootus on antud paigaga üsna kesiseks muutunud hoolimata uuest kaitsealast. Soovin jaksu ja visadust oma lemmikrähnidele seal vastu pidamiseks.
Ilm on eesti talvele kohaselt üsna heitlik, sestap peab tänama õnne, et matk mööda jõge sai tehtud päev enne seda kui vesi ujutas üle olemas oleva jää ning see omakorda kiiremas korras kandevõimet langetama asus.Lume ja jää sulamine on aga igal aastal üks piinlikemaid momente millega silmitsi seista tuleb. Kui statistika näitab inimeste loodusteadlikkuse kasvu ning keskkonnasäästlike eluviiside trendikust, siis reaalselt looduses käies tundub küll, et selle nööri teises otsas on märksa raskemast kaalukategooriast tulevad kehakultuurlased. Võime alustada prügivöönditest, mis algavad ca 30m kauguselt iga suurema toidupoe uksest. Garaažiblokkide juures ei näe enam roostetavaid võrre vaid tavalist olmeprügi ilma rohelise kastita. Linna piiridest välja jõudes märkame kohe põõsastes külmikuid ja telereid ääristatud Made To Go pakenditega. Omamoodi väljakutse inimmõistuse mõttekäigu dešifreerimiseks pakkus aga Tartumaa üks populaarsemaid ning paremaid linnualasid – Aardla polder. Kui kevad käes, muutub polder ikka erinevate inimeste jaoks ahvatlevaks. Kalamehed püüavad kraavidelt kalu, linnuvaatlejad otsivad põnevaid liike ning suur kevad põues põksumas sattub mõni paarikegi privaatsust otsima. See poldri nurk tundus aga olevat nagu osake konveierlindist. Kuivtreeningu tagamiseks leiutatud kaitsevahandid, paberid ning pakendid vedelesid ilmselt seisvast autost ca kahe meetri raadiuses ligi paari tosina eksemplarina. Ainsa positiivse mõttena tuli pähe, et vähemalt need prügikastiromantikud hetkel veel ei paljune.


Edasised plaanid liiginimekirja kasvatamiseks on hetkel veel natuke ebaselged. Alanud kuu jooksul oleks vaja kätte saada veel mõni talikülaline ning vaikselt hakkavad juurde tiksuma kevadekuulutajad. Kui mõni põnevam retk ette jääb, siis üritan ikka kirja kah panna, kuigi sobivat ajahetke on natuke raske leida.
Lõpetuseks natuke j-rock`i. Millegi pärast satun just kevaditi kuulama Tõusva Päikese Maa muusikat. Väike killuke siis tänasessegi päeva.

20160117

Vaikne nädal

Möödunud nädalaga muutusid ilmad suisa suviseks. Talvepäikeses võis miinuskraade kohati kokku lugeda vaid poole tosina jagu. Kasvav lumekatte paksus lisab aga juurde mõnusat ootusärevust – mida rohkem lumesulavett, seda põnevam linnukevad. Nädala sees retki veel jätkuvalt teha ei saa. Selleks tuleb oodata aega, mil peale ja/või enne kohustuslikke toimetusi on taevalaotuses veel piisavalt valgust, et linnud lendaks-laulaks-liiguks ning oleks neid võimalik taga ajada. Paari kuu pärast juba täiesti mõeldav.
Laupäeval ei jõudnud muud, kui märgata, et ukseesine siidisabagäng on juba 51-pealiseks kasvanud. Tublid edusammud. Pühapäeval aga taaskord üks 19 km ring linna piirides, keskmega Ihaste luhal. Progressi märgata sealgi. Urvalinde vähemalt 3 ca 10-pealist salka, sinikaelad tagasi veepuhastusjaama kraavi suudmealal (ca 300 lindu) ning uued aastapunktid vormistasid noor patrulliv kanakull ning hallhaigur tegutsemas osaliselt külmumata rohelise aromaatse vedela ollusega täidetud ebamääraselt piiritletud Annelinnast välja imbuva pilliroo ja kruusahunnikute vahel kulgeva ning Emajõkke suubuva kraaviga lõppeval vesisel alal. Ilmselt midagi söödavat seal leidub. Aastapunkte hetkel kokku 35 ning järgmise nädalavahetuse plaaniks teha inventuuri Tartu kalmistutel.
Laulusoovitus:

20160111

Liiga külm, et olla lind

Esimesele selle aasta täispikale nädalale võib joone alla tõmmata. Miinuskraade jagati nädala sees kamaluga, seega kulges valdav osa talvepuhkusest ilma retkedeta. Paar korda tuli muude kohustuste tõttu siiski nina välja pista. Kirja läksid teiste seas üks nukra ja külmetunud olemisega noor hõbekajakas Emajõel ning väike siidisabade seltskond. Kuna möödunud aasta oli pihlakasaagi poolest pehmelt öeldes niru, siis neid viristajaid maja ees väga näha ei lootnudki. Õnneks meelitasid viirpuud nad siiski kohale. Varasematel aastatel on nende salgad siin 200-250-pealiste parvedeni küündinud, ent sel korral lugesin vaid 12 lindu (päev hiljem küll 16, kuid endiselt väga väike salk).
Laupäeval tundus külm natuke tagasi tõmbavat, ning värvuliste salkade lootuses sai jalutatud Lange-Aardla-Haaslava vaheliste jäätmaade ja põldude servil. Tegelikult kujunes linnuvaene retk pooleldi ellujäämiskursuseks. Ilmselt ülehindasin linde ja ennastki. Varemalt värvulisi talviti pakkunud nurgad olid tühjad ning kerge tuuleke sundis mindki trajektoori muutma, ning metsade vahele siirduma. Kinnitust sai fakt, et ka Tartumaa metsad kubisevad suur-kirjurähnidest, väiksemad värvulised on aga üsna vaikseks jäänud isegi metsateel. Neljatunnine retk lõppes vaid kahe uue aastapunktiga.
Mis valesti, see uuesti. Pühapäevane retk viis läbi vana tuttava Ihaste luha. Peamine liik, mida näha lootsin, oli muidugi jäälind veepuhastusjaama kraavil ning kuuldus, et suudmealal olla veel nädalake tagasi sinikaeltega üks piilpart seltsinud (hea talvepunkt Tartumaal). Ilm oli retkeks suisa imeline. Särav päike soojendas põski ning külmakraadid olid pea olematud (nii 16-18). Kas on meie talvituvad türkiissinised linnukesed suure külmaga otsa saanud või istusid nad kraavi alguses väljalasketorude juures, seda ei tea, aga jäälind jäi nägemata. Ka jõest oli kraavi sissevoolu kohas suurem osa külmunud ning poolest tuhandest pardist leidsin vaid 15. Ehk lõi külm nende loomuliku rändeinstinkti saiast sassi söödetud kõhtude leevenduseks tööle? Isegi luhapõõsastik oli asustatud hõredamalt kui turismilennuk Süüriasse. Veidi maad ülesvoolu, keset külmunud jõge, leidsin päeva üllatuse – laululuik. Esmalt arvasin, et lind on jäävangis, kuid lähenedes tõusis lind püsti ning astus paar sammu. Tegin eemalt paar pilti ning jätsin rahule. Küllap leiab tee puhastuskraavini, kus natuke vaba vett. Vahepeal võrdlesin möödundaastaste kukkurtihaste pesakohti eelmisel talvel kohatutega ning tundub, et linnud on vähemal või siis päris suurel määral jõest kaugemale kolinud. Samas võib osa infot detsembritormiga ka kadunud olla. Olgu põhjus mistahes, neid pesi meeldib mulle alati vaadata. Liigilootust matma hakates sattusin veel peale kolmele urvalinnule. Nii väikest seltskonda ei tulegi meelde, etoleks kohanud. Turu- ja kaarsilla alustesse lompidesse oli veel kogunenud sadakond sinikaela, nende seas Tartu kõige tuntum lind. Too valge sinikael, eeldusel, et tegemist on sama isendiga (olen selles üsna veendunud), peaks minu mäletamist mööda olema vähemalt 6 aastane, muutes küsitavaks nisunuumtoidutoodete otsese tervist kahjustava efekti. Et mind valesti ei mõistetaks, siinkohal ei propageeri ma kindlasti veelindude saiaga toitmist. Pigem vastupidi. Kaudne efekt võib külmade jätkudes ning viimaste vabade aukude jääkaanega sulgudes end õige demonstratiivsel moel esitleda.




Kokkuvõtvalt kahe päevaga 35km jala ning 19 km ühistranspordis. Paljud loodetud liigid puudu, milles saab võrdselt süüdistada nii ilmataati kui ka valesid otsuseid aja ja marsruudi valikul. Aasta algusest 33 liiki meenutab küll pigem liimipaberile kinni jäänud kärbse ponnistusi lendama hakata, aga aasta on veel pikk, ning loodetavasti mahub sisse nii mõnigi üllatus.
Laulusoovitus:

20160104

Head uut aastat!

Kuna eelmise aasta lõpus pähe roninud plaani, teha aja ja muude võimaluste kiuste oma algaval viiendal linnuhooajal väheke arvestatavam nimekiri kohatud liikidest, ei õnnestunud aasta alguseks veel ajusagarate vahelt päris välja juurida, sai 1. jaanuaril vaikselt nimekiri lahti tehtud. Muidugi ei sobinud esimeseks linnuks keegi muu kui viudelt aastalinnutiitli üle võtnud rasvatihane. Kiirelt järgnes 2,3 kilomeetri vältel veel 9 liiki ning tuligi päev lõppenuks lugeda. Vanasõna räägib midagi tasasest sõudmisest ja kaugele jõudmisest seega sai ülejäänud linnud homse varna visatud – ega hiljem virguv kana päris nälga ikka jää.
Otsest eesmärki pole enda jaoks tegelikult veel paika pannudki. Kindlasti läheb natuke kitsaks mereliikidega, kuna rannikule kuigi tihti ei jõua. Seevastu sisemaal püüaks kõik paiksed haruldasemad peatujad ikka üle kontrollida. Möödunud aastal jäid külastamata kõik harksabad, stepiviu, raisakotkas, stepikotkas, stepi-loorkull, nunn-kivitäks, euroopa kaelustäks ja mitmed teised põnevad külalised. Kiirelt peas liike lugedes võiks sellise piiratud mobiilsuse ja ajaga lugeda aasta kordaläinuks ehk kuskil 235+ liigiga, kuid eks tegelik soov oleks natuke kõrgem. Samuti tahaks sel aastal natuke tähelepanu pöörata ökoliikidele ning spondedele. Seda siis juhul kui ma oma ratta korda saan.
Teise jaanuari hommikul näitas termomeeter 18 miinuskraadi. Kuna paranemise märke ilmajaam ei lubanud, sai sammud sel korral juba korralikumale retkele seatud. Lindudega polnud just priisata, ning jääniregi ulatus kuue tunni ning 24,7 km pärast ninaalusest piki karvkatet põue. Silma-kõrva hakkas kohe suurkirju-rähnide rohkus, millele vastukaaluks ei kohanud ühtki teist rähniliiki. Oma rajal oleks kindlasti oodanud mitmeid lärmavaid musträhne. Värvulistest oleks kindlasti eeldanud mõnd siiskeste või urvalindude parve, kuid viimased olid juba möödunud talvel kitsid oma külastustega. Heaks vaatluseks loeks suurt talvikeste salka ning muidugi händkakku, kes minu, kui laisa kakujahtija, esterite nimekirjast seni sootuks puudus. Aastanimekiri sai venitatud 23 liigini. Mis edasi saab, paistab lähitulevikus hoopis teises maakonnas.
Laulusoovitus: