Laksudest lammasteni

Hoolimata sellest, et postitusi viimasel ajal pole viitsinud lisada, on tegevus linnumaastikul vahelduva eduga siiski edasi läinud. Tähelepanelikumad külalised on ehk märganud et kahtlusaluste ja kinnitatud lindude nimestik blogi vasakus servas asuvas nimekirjas on jooksvalt täienenenud. Nüüd, mil linde juba omajagu sinna kogunenud, otsustasin ka lõpuks postituse ära teha.

Täpselt 93 aastat pärast Eva Peron'i sündi, ühel kenal maikuu õhtupoolikul hakkas meie hoovi taga aias laksutama ööbik, kes sai ka mõlema ponivaatsiuslase poolt kaadrisse püütud ning liiginimekirja lisatud. Päev hiljem shoppasime kaasponivaatsiuslasele kingi. Lõunakeskusest läbi terviseraja kodu poole jalutades hakkas kõigepealt oma oksüdeerunud lepaniine karva rinnaga lepalind (aed-lepalind) silma. Pisut edasi uhhuutasid kaelustuvid ühe kuuse otsas, kuid nende juttu segas pisut tundmatud hüüatused kõrvaloksalt. Tükk aega üritasime tegelast leida kuniks lind lendu tõusis. Tegemist oli siis Tuuletallajaga. Veidi maad eemal laulsid üksteise võidu ka kolm mets-lehelindu. linnud kenasti kirjas, avastasin, et äsja ostetud kaasponivatsiuslase kingad on kadunud. Pool terviserada uuesti läbi joostud ning salga hallrästaste poolt peaaegu alla aetud leidsin lõpuks koti puu alt kus kaelustuvid jätkuvalt huikasid. Siit loo moraal – mitte segada argipäevaseid asju linnujahiga.

• Ööbik (Lucinia lucinia)
• Lepalind e. aed-lepalind (Phoenicurus phoenicurus)
• Tuuletallaja (Falco tinnunculus)
• Mets-lehelind (Phylloscopus sibilatrix)

Siit edasi tuli meie lindlemisse väike paus ajapuuduse tõttu. Emajõe kaldal sai parv piiritajaid kinni püütud, kuid see ka oli kõik kuniks...

• Piiritaja (Apus apus)

...kuniks otsustasime osa võtta igaastasest tornide linnuvaatlusest. Juba enne torni jõudmist oli meil ca 30 linnuliiki üles märgitud ning paar määramata häälekestki kuuldud. Tornis ootas meid härra Kalamees, kellega sai vaikselt linde püüdma hakatud. Kõigepealt mõned tuttvardid ja rääkspardi paarike. Tiikide kohal lendas ka kolm roo-loorkulli ning kaadrisse sai ka juba kiusavalt kaua kaadrist välja jäänud kuid kogu aeg laulev pruunselg-põõsalind. Mingi aeg ujusid kaadrisse ka hallpõsk-pütid ning ilusa suplussõu esitas kalakotkas. esialgu arvasime, et viimane jahib tiigist üht kala, kuid lõpuks tuli välja, et too suur lind tõepoolest lihtsalt suples. Ja seda mitu korda. Hiljem leidis härra kalamees kaugustest oma vaatlustoruga ka supleja pesa üles. Leides kasutusel oleva kotka pesa, tuleb sellest vastavatele instantsidele kohe teada anda. Pesa asukohta ei ole lubatud laiemale avalikkusele teada anda. Enne tornist lahkumist sai uute liikidena veel tuvastatud väikekajakad kes 13-liikmelise parvena üle lendasid ning kägu kes üsna ootamatult meie ette elektritraadile maandus ning end kevadpäikses soojendama asus. Tagasiteel püüdsime veel kaks kõrkjates rabistavat kõrkja-roolindu.

• Tuttvart (Aythya fuligula)
• Rääkspart (Anas strepera)
• Roo-loorkull (Circus aeruginosus)
• Pruunselg-põõsalind (Sylvia communis)
• Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena)
• Kalakotkas (Pandion haliaetus)
• Väikekajakas (Larus minutus)
• Kägu (Cuculus canorus)
• Kõrkja-roolind (Acrocephalus schoenobaenus)

Kolm päeva hiljem oli meil jalge all juba uus pisut hullumeelne mõte. Nimelt jalutasime Kabinasse kus me saime jõesopist uueks liigiks mustviire. Neid oli seal pesitsemas terve hulk (ca. kümmekond lindu õnnestus märgata). Muidugi ei jätnud meid rahule ei käosulane ega karmiinleevike, kes küll laulsid mitmespool, kuid kaadrisse kuidagi ilmuda ei soovinud. Kogu rännaku pikkuseks tuli meil ca 20 kilomeetrit.

• Mustviires (Chlidonias niger)

„Loll, aga visa” võiks meie meeskonna kohta öelda. Eile õhtul sai siis lõpuks ka kaua kiusanud karmiinleevike ära. Liigi lisa ei ole just kõige usinam tekkima, kuid vaikselt ja rahulikult jõuab tigugi jänesest varem finišisse. Ehk siis tänagi lisandus meie linnuliiginimekirja uus liik - hänilane. Rääkides alamliikidest, oli tegemist siis lambahänilasega, kuid kuna me alamliikidega siiski veel ei tegele, jääb hetkel lihtsalt hänilane.

• Karmiinleevike (Carpodacus erythrinus)
• Hänilane (Motacilla flava)

Tänaseks lõpulooks tuleks üks lugu põhjanaabritelt, mis meenus meie viimase leitud linnu nimega. Selline kergsuvine, suline ning vilistav.

• Dingo - Hämähäkkimies

Tutipidu ja muud loomad

Nagu arvata võib, oli ka järgnevatel päevadel sinirind kadunud nagu tina tuhka ning sisse puges aimdus, et küllap too sinise kurgualusega räbal ikka läbirändel siis oli. Püss jäi aga põõsasse panemata. Sinirinda taga ajades komistasin juhuslikult väänkaela peale ning oli siis pühapäeval plaan vähemalt seegi linnuke dubleeritult (mõlema ponivaatsiuslase poolt) kinni püüda. Juhtus aga see, et hilisel hommikul end üles ajades kostus kisa suisa akna taga. Kaks väänkaela (üks üle mitme aia kajav artist, teine andunud fännineiu) istusid otse maja kõrval kastani otsas. Hiljem nad küll kolisid ning pole hommikust äratust pakkunud, kuid meelde see kontsertike igatahes jäi. Samuti ei jäänud hilisem jalutuskäik uue liigita. Läbi vihmasaju ja koerailma leidsime üles mustpea-põõsalinnud, kes ilmselt pungades pajupõõsaist kuivemat kohta otsisid.

• Väänkael (Jynx torquilla)
• Mustpea-põõsalind (Sylvia atricapilla)

Esmaspäev seevastu pakkus kuuma päikselist ilma. Sõitsime linnaliiniga ringteele ning sealt juba oma kondiauruga jalutuskäik Porijõe kallastele. Jõudes pisut lagedamale tabasime esmalt ühe kotka-laadse linnu eemal liuglemas, mis jäi aga distantsi tõttu määramata. Määramisele jõudis aga paar naerukajakate vahel ringi patseerivat jõgitiiru. Tõsi, lõplik identifitseerimine toimus hiljem kodus häälitsusi kuulates, mis küll ei muutnud meie ponivaatsiuslaste esialgset arvamust. Raja lõpu lähistel pidasime väikse pikniku ning püüdsime kaugel ujuvaid partlasi tuvastada. Suht kindel, et punapea-vartide ja laukude vahel ujus ka trobikond luitsnokk-parte, kuid kaasponivaatsiuslane tahtis enne linnu kirja panekut toda kühveljat nokka paremini näha, sestap jäi too lind nimekirja lisamata. Pisut pettunud, et liiginimekiri väga lisa ei saa, asusime päikeselõõsas taas linna poole jalutama.

• Jõgitiir (Sterna hirundo)

Vaevalt koti selga saanud, lendas õige lähedalt läbi taaskord üks röövlind, mis taaskod ka määramata jäi. Kohe kuidagi ei vea meil nende röövlindude silmamise ja identifitseerimisega. Küllap mõne aasta pärast võime kaugelt juba silueti põhjal ära öelda linnu liigi, vanuse, soo, perekondliku seisu, majandusliku staatuse ning lühikokkuvõtte uuritava isendi viimaste päevade menüüst, kuid antud hetkel on meil määramiseks vaja pisut enamat kui 1.72 sekundit tiivaprofiili. Õnneks leidub linde, kes hoolimata oma vilkusest ei lenda adumatutes kõrgustes-kaugustes. Varsti kuulsimegi ühest põõsast salu-lehelinnu laulujuppi. Mõningase binokuleerimise tulemusena sai liik identifitseeritud ka sulemustri järgi.

• Salu-lehelind (Phylloscopus trochilus)

Kui mõni aeg hiljem saime ilusasti väga hästi kaadrisse tutte lehvitava isase tuttpüti, muutus meel juba palju paremaks. Enam ei morjendanudki fakt, et ka kolmas röövlind, keda me sel päeval korraks silmasime, jäi määramata. Tutpütt saatis meid ujudes mööda jõge pisut ning kadus siis roostikku. Viiv enne lagedatelt veteväljadelt metsastatumale alale jõudmist saime sabast kinni tutt-tiirul. Neli uut liiki ning meeldivalt soe puhkus vabas looduses – võis rahul olla.

• Tuttpütt (Podiceps cristatus)
• Tutt-tiir (Sterna sandvicensis)

Eile otsustasime veel korrks katsetada, äkki me leiame tolle sinirinna tiikide vahelt üles, kuigi tõsi, nüüdseks oli veendumus üsna suur, et lind on edasi rännanud. Päris maantee ääres tiigi kohalt tabasime seltskona kaldapääsukesi, kel paar urgugi savikasse pinnasesse uuristatud. Varajane liigilisa tekitas indu ning pea sai teiselt veepinnalt tait lõpuks üles korjatud. Oli teine juba liigagi kaua meie eest varjul püsinud. Põõsastikku sukeldudes kostus aga tuttav hääl ja keegi maandus kummalise lennuga võsakännustiku vahele. Ja seal ta oli. Uuesti. Sinirind. Meie ponivaatsiuslaste listi kõige haruldasem kohtamine lõpuks mõlema silmapaari poolt nähtud. Kauaks ta meile end esialgu ei näidanud, kuid seevastu vaatas ühelt pajuoksalt vastu kadakatäks. Ootasime pisut eemal, et sinirind lõpuks oma laulugi esitaks ning seda ta ka tegi. Nagu minu eelmisel kohtumiselgi, maandus linnuke elektripostile ning laulis (usun, et isegi mullponivaatsius kuulis seda). Kuna samas kohas samal viisil isaslinnu laulu kuulda sai, on üsna tõenäoline, et sel aastal sinirind tõesti pesitseb Tartu linna piiril. Püüdsime tagasiteel veel kinni meie esimesed suitsupääsukesed, kes samuti tiigi kohal putukaid jahtima olid tulnud ning nii ta siis nüüd ongi: Team ponivaatsius – 71 linnuliiki.

• Kaldapääsuke (Riparia riparia)
• Tait (Gallinula chloropus)
• Sinirind (Luscinia svecica)
• Kadakatäks (Saxicola rubetra)
• Suitsupääsuke (Hirundo rustica)

Lõpulooks oleks siis midagi vahemeremaadest. Sel korral Itaaliast. Taas ei soovita ma videot vaadata vaid kuulata parem muusikat ning ära mõistatada mitme palju tuntuma muusikalise kollektiivi loomingut võib antud palas inspiratsiooniallikana aimata. Luban, et järgmine kord lisan postituse sappa pisut kvaliteetsemat muusikat. Mitte et ma laidaks maha esineva bändi instrumentaalseid oskusi või Sara Squadrani vokaalseid võimeid. Lihtsalt loominguline pehmus on asendunud kalgi mehhaanilise kujutlusvõimepuudumisega.

• Ancient Bards - The birth of evil

P.S. Vanandan väikese eksituse pärast. Suitsupääsukese pildiks oli sattunud pisut liiga võõras ja mitte kuigi eestile omane alamliik. Vahetasin pildi kenasti välja ning loodan, et selliseid eksimusi mul liiga palju siin pole. Öötundidel linde guugeldades võib mõnikord tõesti sattuda siia vale alamliik. Loodetavasti tuleb mitte kõige kaugemas tulevikus kasutusele ka oma kaamera, siis on kvaliteedist sõltumata pildil ikka see enda nähtud isend. Seniks peab antud valikuga leppima.

2,5 kuud linde: põnevus kasvab

Juba pikemat aega häiris, et meie lindude listis pole kanepilindu, kuigi teadsime, et meie läheduses neid kogu aeg leidub. Lihtsalt ei pääse piisavalt lähedale ja valgus on alati paigast ära ning värvid binoklis sassis. Otsustasime siis pühapäeval kaasponivaatsiuslasega sihilikult kanepilinde jahtima minna. Kummalisel kombel ei läinudki väga kaua aega kui saime linnukese kaadrisse, kuid tähelepanu püüdis hoopis midagi muud. Nende igasuguste kahlajate määramises me kõige tugevamad pole, seega tuli kohe raamat välja otsida ning kaadrisse ilmunud linnuke jupphaaval pilguga määramistunnusteks fileerida. Sel korral läks meil õnneks, kuna antud linnul oli üsnagi selged tunnused. Tegemist oli siis jõgitildri, ehk vihitajaga. Midagi muud huvitavat rohkem silma ei hakanud.

• Kanepilind (Carduelis cannabina)
• Vihitaja e. jõgitilder (Actitis hypoleucos)

Parki jõudnud, hakkasin põõsas üht kärpsenäppu taga ajama, ent kaasponivaatsiuslane käskis mul kaadrisse võtta need suured varesed mis üle pea lendasid. Tuli välja, et polnudki varesed. Üle meie pea lendas kolm nooremapoolset merikotkast. Kahel veel sabagi tume, ühel kergelt valgemaks minemas Nii 1-2 aastased vist, kuigi selles vanuse määrangus kõige tugevamad me taaskord pole. Tartu linnas sees kolme merikotkast näha oli ütlemata hea tunne. Majesteetlikult tõusid nad tiireldes kõrgemale, üht paar Raadi järvelt tõusnud kalakajakat kisaga saatmas, ning kadusid lõpuks vaateväljast. Jah, merikotkad on ilusad ja võimsad linnud. Selleks päevaks lindlemisega me ka varsti lõpetasime, liigilisa saamata. Magusamaks hakkasid asjad muutuma mõni päev hiljem. Meie liiginimekirjas on sel hetkel 60 linnuliiki.

• Merikotkas (Haliaeetus albicilla)

Eile pärastlõunal ei tahtnud ilusa ilmaga kuidagi üksi kodus kopitada ning otsustasin igaks juhuks väikest luuret teha. Linde on juba omajagu lõunamaadest kohale jõudnud ja usinalt on lisagi tulemas, seega oleks hea teada, kuhu jalutada, kui kaasponivaatsiuslasel jälle vaba päev. Kaua ma jalutada ei saanudki sest ühe vana elektriposti otsast hakkas kõrvu kostma kummaline linnulaul. Ma polnud veel silmigi kotist välja jõudnud võtta. Hiilisin mõne sammu lähemale ja hakkasin siis vaikselt uurima. Vaatasin, hõõrusin silmi, vaatasin uuesti. Muigasin. Võtsin kotist raamatugi välja, kuigi liigi määrangus olin 95% juba kindel. Nii see oligi. Posti otsas istus sinirind! Tahtmine oli kaasponivaatsiuslasele helistada, lasta tal töö sinnapaika jätta ning kohale kutsuda, kuid nii ühel tsiviliseeritud inimesel küll sobilik teha ei ole. Jalutasin tunnikese eemal muid sulelisi jahtides ning tagasi tulles oli lind taas posti otsas. Selge, lind on paigal. Lootus õhtul/hommegi märgata, rõõmustasin. Õhtul oli lind alles, kuid mis puudu, oli kaasponivaatsiuslane. Halva kokkusattumusena vabanes ta alles siis kui väljas juba üsna hämar ning linnu visuaalne määramine oleks suhteliselt võimatu. Kuna aga lind õhtulgi samas kohas laulmas oli, olin kindel, et samast paigast leiame ta ka täna. Lisaks sinirinnale oli tiigil ujumas ka kaks taiti ning muidugi juba tuttavaks saanud vihitajapaar, tülle ei pea vist enam mainimagi.

Nüüd ma siis siin ootangi. Kaasponivaatsiuslane vabaneb ca kell 7 ning siis lindu jahtima. Pole seni nähtut isegi e-elurikkusesse üles pannud, kuhu me pisut haruldasemad leiud tavaliselt sisestanud oleme.

Hiljem: Õhtu oli taaskord ideaalne ning korraks paar käuksatust võsast tundus tulevat, kuid kenasti postile või oksaraole täna lind ei ilmunudki. Võimalik, et kuuldud häälitsuski polnud päris sinirinna oma ja et linnuke sootuks edasi rännanud. Lootes, et viimast ei juhtunud, on plaan homme suisa paariks tunniks paigale passima minna. Kui too sinise kurguga linnuke tõesti veel alles on, saab ehk õhtupoolikul või siis pühapäeval juba kaasponivaatsiuslasega tõsisem jaht ette võtta. Linnuke on ju sedavõrd haruldane, ning oleks seda väärt. Liiati pole säherduses kohas sisemaal paigale jäävaid sinirindasid varem vist üldse leitud. Tavaliselt koonduvad vaatlused ikka kuhugi Noarootsi jms. rannikualadele.

Tänase blogiloo esitajaks on siis taaskord üle pika aja põhjanaabrite hulgast: Heidi Parviainen ja 2006. aastal loodud Amberian Dawn. Neile, kes blogilugusid vaadata tavatsevad, soovitan sel korral video kenasti ära peita ja ainult muusika eneseni lasta. Põhjus selles, et video kehv tase võib muusika kvaliteeti kõrvale halvemaks muuta. Hääle ja pildi omavahelise psühholoogilise mõjutamise loengut siin täna pidama ei hakkaks... Ah et miks too lugu? Meenutab sõnadelt ja olemuselt pisut seda tunnet kui mõttes pead valima, kas oled Tartus pesitsevate tüllide-vihitajate-sinirindade poolt või tahad, et ERM saab endale uue uhke maja: mõlema jaoks ruumi ei jätku.

• Amberian Dawn - Arctica

Päike teleris ja telerita

Mida kassid söövad? Üldiselt peaks kassid olema evolutsiooni käigus loodud obligatoorseteks karnivoorideks, kuid härra Darwini teooriate järgijatele ning kadunud härrale endale (RIP) mõnuga näkku irvitades otsustavad need isepäised kiskjad mõnikord vabatahtlikult oma dieeti vaheldust tuua. Muidugi ei taha ma väita, et meie Hülgel oleks igapäevaselt söögikausis mõni varblane, rott või nirk (viimast kohtasime üsna lähedalt viimasel linnuretkel, millest pisut hiljem, ning kiusatus oli see vorstjas karvane kiskja taskusse pista), sest loota, et need konservid ning krõbinapakid sisaldavad suuremal määral loomseid produkte on liialt naiivne blondiinilegi. Siiski on tema igapäevane menüü sobilik kodukassile ning ei sisalda tuulest võetud-viidud paaste ega käekotikoerte vegan-dieete. See kilpkonnamustriline karvapall lihtsalt üllatab omal vabalt valitud hetkel. Ma ei räägi siin kohal midagi kasside muru närimise harrastusest, millel on oma teada-tuntud refluktatiivne otstarve seedimatu massi kehast eraldamiseks. Kui aus olla, pole hüljes kunagi rohtu söönud ega isu selle vastu suuremat üles näidanud.

Mingi päev istusime kaasponivaatsiuslasega oma toas ning vaatasime filmi. Kõrvale olid meil võetud mõned maitsvad magusad kaeraküpsised ning siirupivett. Loomulikult vaatas ka meie räbal filmi (kohati üsna süvenenult) ning meiega koos näris vahepalaks ka neid küpsiseid ning jõi (sic!) siirupivett ka peale. Samuti oleme pidanud temaga jagama mitmeid puuvilju, marju, krõpsu, jäätist, maiustusi... Juustukirg siia nimekirja ilmselt ei sobi, sest on ju tegemist loomse palaga, küll aga pistis ta isukalt kinni praetud šampinjonid. Naljakas on, aga eks ta natukene muretsema paneb samuti. Ei ole ju kasside organismis kitinaase, tsellulosaase vms. mis menüüs sisalduvate roogade koostisosasid otstarbekohaselt energiaks ümbertöötlemisvalmiks muudaks. Selle poolest meenutavad nad natuke inimestki. Oleks tegemist siili või rebasega, seeduks lisaks seentele ka sisse söödud putukad (aeg-ajalt ikka sattub mõni majja, kes ära süüakse) ent kassidel säherdune ensümaatiline pagas puudub. Väidetavalt. Toit toiduks, vähemalt on meie kassile viisakad lauakombed ja hea maitse.

Aga siis uuesti natuke lindudest. Kevad on täies hoos ning liike sajab sisse nii uksest kui ka aknast. Muidugi võiks minna pareminigi, aga arvestades, et praeguseks hetkeks oleme lindlemisega tegelenud pisut üle kahe kuu, on saagis täiesti rahuldav. Teisipäeval tegin väikse ringi ka Emajõe Supilinna poolsel kaldal. Plaan oli Konnatiiki ja Jänkurada juba ammu külastada olnud, kuid tavaliselt vedasid tuuled hoopis teises suunas. Usun, et too tabatud uus liik ei tule kirja panna bongamisena, kuigi ma teadsin, et mõnd meil nägemata liiki seal kohatud on, kuid ei läinud otseslt ühtegi neist taga ajama vaid pigem tegin meeskondlikku eeltööd. Järgmine päev siis juba jalutasime kahekesi tiigist mööda ning team-ponivaatsiusel tuli 51. liik oma kaustikusse lisada.

• Punapea-vart (Aythia ferina)

Kuna ilm oli tuuline ja külm, jäid Jänese matkaraja üle ujutatud kaldad uurimata, kuid päeva õhtusse vajumisega langes malbe kevadõhtune vaikus Tarbatu üle ning kihk oli jälle pisut ekselda. Väljas hakkas pimenema, seega lootusi lindudele rohkemat ei pannud kui ehk Punarind lõpuks ühiselt kirja saada ning vaidlusaluste nimestikust maha kriipsutada, kuid ootamatult komistasime hoopis neljale väiketüllile Raadi järve ääres. Tüllide (väiketüll ja liivatüll) kujul on siis tegemist meie aasta linnupaariga, kellest väiksema kohtamise üle olime ütlemata rõõmsad, et tehtud sai ka esimene vaatlussissekanne e-elurikkuse andmebaasi. Tüllide häirimatut siblimist, mis ühele paarile kulmineerus ka binokli vaateväljas kopuleerumisega, jälgides vajust päike nii kaugele horisondi taha, et jätkuvalt laulvaid punarindasid polnud võimalik enam visuaalselt tuvastada. Tulid siis järgmisel õhtul.

• Väiketüll (Charadrius dubius)
• Punarind (Erithacus rubescula)
• Kivitäks (Oenanthe oenanthe)

Kuna Raadi järve ääres seda tuvastamist vajavat elukest meie jaoks veel eksisteerib, sai tänagi sinna poole sammud seatud. Juba poolel teel saime 54. liigiks kirja Kivitäksi, kes pikema poseerimise asemel asus hoopis kahe liigikaaslasega sügavasse vaidlusesse. Õnneks pidasid nad piisavalt vahet, et kõik nähtavad tunnused üle kontrollida. Suundusime sügavale Narva maantee ja Raadi lennuvälja vahelise ala võpsikusse, kus mitmed konnaliigid olid lompides oma lauliviisi valla päästnud. Kuigi konnade liike meil eestis kuigi palju pole, jäid nood antud hetkel määramata. Luban järgmise retke ajaks eesti konnade liigitunnused selgeks õppida. Küll aga tundsin ära väikse nirgi, kes lasi meil end uudistada vaid paari meetri kauguselt. Juba alla andnud ning sättinud end taas tsivilisatsiooni suunas vantsima, leidis kaasponivaatsiulane äkki kase okstes kulunud pastla rippumas. Pastel osutus hoopis kukkurtihase pesaks ning üks linnukegi lendas pesast välja, et valjult häält tehes meid pesast eemale juhtida. Meie seniste linnuretkede vaieldamatult kõige põnevam leid.

• Kukkurtihane (Remiz pendulinus)
• Suurnokk-vint (Coccothraustes coccothraustes)
• Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca)

Paar tundi hiljem kohtasime Raadi surnuaias lõpuks Suurnokka ning Kruusaaugu pargis tiirutasid ringi selle aasta esimesed must-kärbsenäpid. Nüüd on meie selle aasta nimekirjas 57 linnuliiki. Meie sellel aastal vaadeldud linnuliikide üldist nimekirja saab nüüd jälgida ka GlobalTwitcher leheküljel, seda küll mitte eesti keeles kahjuks. Üritan selle aja leida ja hoida mainitud leheküljel värskena ka siis kui siia postitada mahti pole.

Postituse lõpetama jätaks sel korral midagi Norra-Saksa segust. 15 aastase Alexander Krull´i poolt 1985.a. loodud bänd on aegade jooksul oma evolutsiooni käigus läbi teinud mitmeid muutusi ning pole ära põlanud ka külalisvokaliste. Sel korral pole külalisvokalist kuigi kaugelt otsitud. Nimelt on tulevas loos häält tegev Liv Kristine (Liv Kristine Espenæs Krull) Alexander Krulli abikaasa. Kahju et Theater of Tragedy`ga tol korral nii läks.

• Atrocity feat. Liv Kristine - The Sun Always Shines on TV

NB! Loodetavasti paistab kõik igas brauseris jätkuvalt samasugune. Blogger uuendas igasuguseid asju ning keeras päris palju mulle omaseks saanud vormindusharjumusi pisut untsu. Uurin seda kunagi pisut täpsemalt, seniks nii.

Linnujuubel - 50

Eile saime endale selle aasta vaadeldud lindude nimekirja 50. liigi ning tuli siis mõte üle pika aja ka postitus kirjutada. Postituste puudumise taga ei seisa tegelikult lõputud linnuotsingud vaid fakt, et ma suutsin oma arvuti lõplikult vanarauaks muuta. Täiesti raalita majapidamine küll pole, aga kuna antud arvutikesel puudub klaviatuurilt tag'ide ja ülakomade kirjutamise võimalus, ei olnud viitsimist Google typewriter vahendusel kõike copy-paste teel vormindama hakata. Siiski, jõudnud lindudega poolesaja liigini, otsustasin laiskuse täna nurka seisma panna ja lõpuks meie nimekirjast ülevaade koostada. Mis sellest, et mõned tipp-lindlejad on aasta nimekirja kogunud 163 liiki, meie olema oma senise saavutusega väga rahul.

Aga alustan sealt, kus pooleli jäin. Püsivat transporti omamata ning soojemat kevadet väljasõitudeks ootama jäädes, jätkusid meie vaatlused Tartu linna piirides.

• Hallpea-rähn e. Hallrähn (Picus canus)
• Kuldnokk (Sturnus vulgaris)
• Porr (Certhia familiaris)
• Musträstas (Turdus merula)
• Urvalind (Carduelis flammea)
• Naerukajakas (Larus ridibundus)

25. Märtsil võtsime osa ka linnadevahelisest linnurallist. Ilm oli kohutav. Arvestades, et samal ööl keerati ka kellasid, võib öelda, et võistlus algas kell neli hommikul, mis külmas vihmasajus kuidagi välja lindlema ei kutsunud. Ootasime mõned tunnid kuniks läks valgemaks ja meeskond Ponivaatsius asus teele. Seks ajaks kui me siis omadega Raadi surnuaaeda jõudsime, oli vihmasadu asendunud lumeräitsakatega. Linde binoklist näha oli peaaegu et võimatu, kuna üliniiskes ja jahedamapoolses ilmas muutusid kõik pinnad uduseks. Lõpuks ohverdasin särgigi seljast, et kuidagi binoklit puhtana hoida. Kõigest hoolimata saime endale tollest hommikust uue liigi kirja. Nimelt oli üks esimesi rändelt tagasi jõudnud metsvinte end Raadi servas sisse seadnud ning laulis seal ilma trotsides.

• Metsvint (Fringilla coelebs)

Pärast Raadil vettimist jalutasime tagasi koju, et pisut kohvitassi abil üles soojeneda ning edasi viis tee Toomemäele ning Ihastesse. Kedagi uut me lõppkokkuvõttes oma aasta liiginimekirja ei saanud ning päeva liike tuli meil kokku 22. Esialgu olime oma tulemusega rahul, kuna möödunud aastal oli Tartus nähtud 42 linnuliiki ning sellises ilmas täieliku amatöörina pooled ära näha tundus hea saavutusena, ent kui saabusid tulemused, selgus, et Tartusse tuli koguni 56 liiki ja ka üldvõit sel aastal, tundus see 22 liiki siiski pisut mannetu. Kogutud 56-st liigist 55 leidis tegelikult üks meeskond (mille eesotsas olid kaks Eesti linnuvaatluse suurkuju kel m6lemal 300+ linnukest Eestis kohatud - härrad Paal ja Ots) ning ühest teisest võistkonnast lisandus veel merikotkas (Haliaeetus albicilla). Ühesõnaga meeskond Ponivaatsius oleks võinud ka olemata olla. Samas oli tegu toreda ning pisut ekstreemse retkega, mis vaid kasvatas janu linnuliikide jahti jätkata. Mõni päev hiljem olimegi juba taas linde taga ajamas.

• Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos)

Valgeselga nägin ma esimest korda juba mitu päeva varem. Tegin väikseid luurejalutuskäike ning avastasin ühe isaslinnu põõsast toitu otsimas. Järgmistel kordadel sai juba uudistatud kuidas mõlemad linnud vaheldumisi pesa kuivanud haava oksa sisse uuristasid. Kummaline on see, et nende pesa valik ei ole mitte kõige vaiksemas pargi servas. Sageli liigub seal vaevalt puust meetri kauguselt mööda tervisesportlasi, koeraga jalutajaid ning peaaegu igapäevaselt ka mõni motoekstremist. Teine asi mis pisut muretsema paneb, on see, et antud pargis on paljud puud oranžide lindikestega märgitud, mis tõenäoliselt kuuluvad langetamisele. Kui too tegevus haudeajaga kokku langeb, võib meie II astme looduskaitsealuse liigi mainitud paaril sel aastal järglaskond saamata jääda.

• Kaelustuvi e. meigas (Columba palumbus)
• Kühmnokk-luik (Cygnus olor)
• Sõtkas (Bucephala clangula)
• Hangelind (Plectrophenax nivalis)

Viimased kolm liiki saime Tartu veepuhastusjaamast, mis kujunes tegelikult ootustele mittevastavalt ebaõnnestunuks. Otsustasime siis lõpuks ka korraks oma nina linna piiridest välja pista ning sõitsime bussiga Ilmatsallu. Ilm oli sompus ja tuuline, ent uusi linde hakkas pikka mööda lisanduma. Lõppkokkuvõttes oleks küll soovinud suuremat lisa, kuid ei saanud ju ka 7 uue liigi üle palju kurta.

• Hallhaigur (Ardea cinerea)
• Laululuik (Cygnus cygnus)
• Valge-toonekurg (Ciconia ciconia)
• Rootsiitsitaja (Emberiza schoeniclus)
• Hallrästas (Turdus pilaris)
• Jääkoskel (Mergus merganser)
• Linavästrik (Motacilla alba)

Kuigi enamik liike on meil suhteliselt tavalised, olid tol hetkel need linnud siiski Eestisse äsja jõudnud. Neljapäeval proovisime näha kui kaugel siis on meie valgeseljad oma pesitsemisega, kuid pesa ümber suuremat saginat ei täheldanud. Seevastu kilomeetrike eemal (või pisut vähem) trummeldasid kaks valgeselga kuidas jaksasid. Kas tegemist on samade isenditega, seda ei oska öelda. Kindel on, et valgeselgade areaal on suhteliselt lai ning antud alal on vähemalt üks isane ja kaks emast (üks emastest ilmselt pisut noorem ning veidi väiksemat kasvu). Kevad on aga sellises hoos, et ilma uue liigita on raske väikseltki jalutuskäigult tagasi tulla. Nii ka sel korral.

• Ohakalind (Carduelis carduelis)
• Väike-kirjurähn (Dendrocopus minor)

Nüüd siis eilse retke juurde. Valida oli kas minna härra Otsa jt. juhendatud Tartu Loodusmuuseumi tasuta Audru poldri linnuretkele või külastada mõnd läheduses asuvat lindudele sobivat biotoopi ning neid iseseisvalt uurida. Hommikul langetasime otsuse viimase kasuks. Bussiga linna serva ning sealt siis jalgsi Aardla järve poole teele. Etteruttavalt võib öelda, et meie jalgsi rännatud kilometraaž ulatus päeva lõpuks kahekümneni.

• Talvike (Emberiza citrinella)
• Lauk (Fulica atra)
• Rabahani (Anser fabalis)
• Suur-laukhani (Anser albifrons)
• Põldlõoke (Alauda arvensis)
• Väike-lehelind (Phylloscopus collybita)
• Kiivitaja (Vanellus vanellus)
• Ronk (Corvus corax)

Kui kellelgi tekkib taaskord küsimus, miks mitmed suhteliselt tavalised linnud meil alles nii hilja nimekirja lisandusid, siis tuletaks meelde, et meie nimekiri moodustub pisut teistsuguste reeglite alustel. Nimelt peavad meeskond Ponivaatsiuse mõlemad liikmed kidla isendi liigi visuaalselt tuvastama. Sestap ka jäid varem üles märkimata linnast üle lendavad haned, siristavad põldlõokesed jms. Liikidest, mis on tõenäoliselt kohatud, kuid ei vasta meie nimekirja lisamise kriteeriumitele, hakkab omakorda paras rodu tekkima, kuid kindlasti teeme oma parima et veel kinnitamata liigid jõuaksid kenasti aasta lõpuks tee meie põhinimekirja. Vaidlusalusteks liikideks on hetkel:

• Punarind – kohatud minu poolt, kaasponivaatsiuslase poolt kinnitamata
• Pöialpoiss – kohatud minu poolt, kaasponivaatsiuslase poolt kinnitamata
• Hiireviu/karvasjalg viu – isend jäi määramata kuna kadus vaateväljast
• Määramata västrik – kohatud kaasponivaatsiuslase poolt, minu poolt kinnitamata (Kuna isendil oli kollakat värvust sobivad variandid kuldhänilane, hänilane ja jõgivästrik. Kuid vaatlus oli tehtud 31. märtsil, mil hänilased veel rändega Eestisse jõudnud polnud, seega võib tegemist olla sama jõgivästrikuga keda 25. märtsil härra Paal kohtas linnade linnuralli raames. kaasponivaatsiuslase vaatlus jäi tollest paigast kilomeetri raadiusse.)
• Sookiur – sobiv biotoop, kuid sulestiku vaatlus jäi lõpetamata ning lind ei esitanud liigi tunnuslaulu
• Metskiur – väga sarnane hüüd ning lend, kuid visuaalse määramise jaoks ei pääsenud piisavalt lähedale (kui tegemist oli tõesti metskiuruga, on see üks esimesi metskiure keda sel aastal eestis kohatud)
• Hüüp – kindel häälitsus, kuid visuaalselt kinnitamata
• Väike-konnakotkas – tõenäosus, et tegemist oli väike-konnakotka paariga, kes täiesti ootamatult meist mõnekümne meetri kaugusel puude okstele tahtsid maanduda, kuid mööduv auto ehmatas neid ning isendid kadusid vaateväljast enne kui liigile iseloomulikud tunnused üles otsitud said
• Kodukakk – tõusis ootamatult lendu päevasel ajal ning kadus pargipuude vahele enne kui binokliga liik tuvastada õnnestus (samal õhtul tegi kakukuulamise ringi samas kohas härra Ots, kes kuulis huikamas kodukakku, seega suure tõenäosusega oli tegemist antud liigiga)
• Sabatihane – kuuldud häälitsus ja minu poolt nähtud sabatihasele sarnanev profiil, kuid isend kadus vaateväljast enne kui binokli kotist välja sain ja kaasponivaatsiuslane minuni jõudis
• Kanakull – lendas liiga kaugel ning kadus vaateväljast enne liigile iseloomulike tunnuste tuvastamist
• Hoburästas - isend oli halvas valguses puu otsas ning keeldus häälitsemast, mistõttu ei suutnud team-Ponivaatsius liiki sajaprotsendiliselt identifitseerida.

Kuigi alamliikide ja värvushälvete tasemel me nimekirjadega ei tegele, võib huvitava kohtumisena veel välja tuua albiino isase sinikael-pardi kohtamine Emajõe kallastel ning urvalinnu Eestis enam levinud alamliigi flammea kõrval sai Annemõisa surnuaias kohatud ka alamliiki cabaret.

Terve hunnik pilte üles otsitud (NB! Kõikide piltide allikaks on Google pildiotsing ning esitatud siin mittetulunduslikul eesmärgil) ning oleks aeg üks blogilooke lõpetuseks lisada. Kui valdavalt kipub mu muusikavalik jääma Euroopa põhjaaladele või siis mõnikord killuke aasiast või ameerikast, otsustasin sel korral meeles pidada meie vaeseid võlgades demokraatia hälli elanikke. Süüa ja raha ma saata ei kavatse, küll aga tunnistan kummardades, et mõni kollektiiv suudab seal oma heliloominguga minu meeli paitada. Artistiks siis 2009 aastal loodud U.N.S.I.N. Kuidas on bändiga seotud ÜRO, trinitrofenool jms., jääb kuulaja enda uurida (kohati üsna põnev), sest aeg on tõesti otsad kokku tõmmata ning lavale lasta kaunis kreeklanna Christina Nikolaidou.

• U.N.S.I.N. - Acid