Kastanid Tu:les

Pisut rohelist karamelli

2011-05-07T03:42:00.007+03:00

Üle pika aja sirvisin oma blogi jälitaja viiteid. Ega mul palju neid külalisi just käi, eelkõige tänu minu kirjanduslikule mandumisele (mõni päev, nädal, kuu, aasta pole lihtsal tahtmist midagi öelda), aga mõni huvitav viide siiski nimekirjas leidus, mis kukalt sügama pani. Isiklikuks lemmikuks osutus muidugi küsimus „Kas kitsed söövad kastaneid?“. Mugistasin kirsišokolaadi ning õuna närides pisut naerda, kuid pidin tunnistama, et küsimus on tegelikult pisut uudishimu tekitav. Mis siis muud, kui tuli minna guugeldamisretkele. Ja ennäe imet, leidsin ka vastuse. Aga et lugu korralikult ära rääkida, tuleb mainida fakti, et Inglismaal tegutseb Kitsede Veterinaaride Ühing (The Goat Veterinary Society), mis koguni annab välja oma ajakirja. Noh ja antud ühingus nö. üheks audoktoriks on härra David Harwood, kes tõesti on oma arvukate kitsede heaolust ja haigustest pajatavate teoste ning vaeste tudengite kitseks jutustamise kõrvale korraks maininud ühes Briti Veterinaaride Ühenduse (Brittish Veterinary Association) ajakirja Veterinary Record artiklis, et üks kits sõi hobukastani lehti, oksi ning mune. Tulemuseks olnud tõsine mürgistus. Ehk siis vastus valmis: Jah, kitsed söövad kastaneid, kui neil elu isu otsas on. Inimeste vastu on hobukastani munade mürk küll pisut leebem, kuid pähklite asendajaks neid võtta siiski ei soovitaks. Aga on ka loomi, kes tõepoolest neist mürkidest üle ning edukalt nende pruunide keradega maiustavad. Üheks selliseks loomaks nimetatakse hirve. Ah, et kui hobukastan, siis kuidas hobustele mõjuda võiks? 1557. aastal kirjeldas Willem Quackelbeen oma kirjas Pietro Andre Mattioli’le, et türklased Istanbulis söötvat hobusele neid mune paar tükki sisse, kui tollel kõhuga probleeme ning kõik lahenevat. Tänapäeval siiski mainitud toimesse väga ei usuta ning kõhuhädadega hobust omades peetakse paremaks konsulteerida oma ala spetsialisti, mitte kastanitega. Kuidas „puuvõõrikuõgija“ nimelisest linnust sai eesti keeli hoburästas, sellest juba mõni teine kord.

Ahjaa, tegelikult oli täna (ehk siis ametlikult juba pikemat aega eile) üsnagi põnev päev. Hommikuseks virgutuseks peale tunniajalist und kuulasin paari lindu Raadi surnuaial (hoburästas seal ei laula, küll aga sellised meistrid nagu musträstas, must kärbsenäpp, mustpea-põõsalind jt.), peale lõunat sukeldusin psühhedeelsete, psühhotroopsete, psühhotüüpsete mõnuainete maailma ning liasasin lõpetuseks ligi paarisja kilomeetrise hääletusretke viie masinaga. Eelmine kord kohatud kitse laip oli lõpuks Paide servast koristatud ning selle asemel sai nähtud paari õige vilgast ning vägagi elusat isendit võsa vahel silkamas. Päike venis sulava karamelli kombel horisondi poole kuniks taevasse jäid vaid suhkrusulased tumenevad laigud...

Ma ei ole just kõige ebausklikum inimene aga on hetki mil mõningad kokkulangevused litsalt muutuvad kummaliseks ning pälvivad minu tähelepanu. Näiteks võiks kohe tuua kellad. Juba pikemat aega olen täheldanud, et valdav osa kordadest mil kella vaatan, särab sihverplaadil kordav või sümmeetriline number a’la 06:06 või 23:32. Kunagine tuttav väitis, et korduvad ja sümmeetrilised asjad (ka déjà vu) on kõrgema jõu märk millelegi tähelepanu pöörata või lihtsalt valvas olla. Aga see selleks. Täna kordusid hoopis erinevad nähtused.

Kõige rohkem tuli näppu lehvitada tavapäraselt Puhu Ristis, kus teist autot oodatud sai. Pisut tüdinuna lendus kellegi suult fraasike, mille peale auto koheselt ka peatus. Ja sama kordus ka järgmise kolme autoga. Ning igas peatuspaigas laulis uhkelt rohevint. Kuigi too linnuke pole teabmis särav viisimeister, mulle tema hüüded meeldivad. Kui hästi vaadata võib igas põõsas hunti näha, aga kas mu hambad ikka nii sügavale ulatuks?

Üleväsimuse üleväsimus teeb keha ja vaimuga oma tavapäraseid trikke. Seks tarbeks lõpetaks postituse ühe hoogsa looga ning lubaks, et ma kunagi mõtlen jälle siia kirjutamisest.

Skunk Anansie - Twisted

Ühe silma, kaheksa jalaga

2011-04-28T00:35:00.005+03:00

Eelmine aasta kirjutasin ma sellest, kuidas algas minu jaoks ketsihooaeg. Nagu paljud muudki minule omased sesoonsed nähtused, algas ka ketsihooaeg sel aastal minu jaoks märkimisväärselt varem. Oli see nüüd hea või halb, mine võta kinni. Midagi ennustama selle põhjal hakata oleks narrus. Fakt on see, et juba siis kui tänavad olid kaetud lumesulakiilasjääga tilbendasin mina kaelamurdvaid kukkumisliigutusi tehes mööda Tartu tänavaid, ise õnnelik nagu väike poisike. Hiljem veetsin õhtupoolikuid kergeid külmetushaiguseid põdedes teekruusi kummutades.

Paar nädalat tagasi soetasin endale siis lõpuks ka kevadised poevalged ketsid, kuna eelmise aasta nässakad, millega kevadvett vastu võtsin, olid tegelikult omadega väga väsinud. Koheselt sai need ka sisse õnnistatud päevadega, mil sammudes mõõdetud teepikkus jõudis kahekohaliste kilomeetrimärkideni. Metsad, maanteed, karstijärved, raudteetammid... Jõudsin ka hääletamisretkeni. Hääletamine on nagu kunst. Ja seda mitte oma keerukuselt vaid põhjuste defineerimiselt – mõni majanduslikel põjustel, teine teekonna nautimise tõttu, kolmas sihtmärk silmis, neljas küüdi pakkujaid piieldes. Hakkasin mõtlema, miks mina siiski hääletan. Olen põhjenduseks toonud varemalt üht, teist, kolmandat, kuid lõpptulemusena pole mul endal siiski õrna aimugi. Ja nii ongi (laenates üht parasiitfraasi). Hääletamine on nagu narkomaania. Kord sõltuvuse rüppe langenud, oled alati sõltlane. Küll võib sind halvast teest rohtude ja tahtejõuga eemal hoida, kuid sõltuvus jääb sinuga kaasa kõndima elu lõpuni. Nagu ka ketsihooaeg.

Kui esimesed kilomeetrikümned lumevaba maad mõõdetud hakkan tavaliselt lõpuks märkama, kui palju mul märkamata jääb. Sel aastal pööras minu tähelepanu minu tähelepanemat- tusele varahommikused kollektiivsed jalutuskäigud Raadi surnuaial – linnulaulu praktikum. Paarsada meetrit hauakivide vahel kõndinud ja meie grupi juht kirjutas märkmikku juba kaheksateistkümnenda linnuliigi nime keda laulu või silmaga tuvastada suutnud oli. Hämmastav kui pisikesed detailid võivad praksi süvenenult häirima hakata. Kaugustes haukuv koer või maanteel liikuv auto oleks tavaline, kuid ka eemal hauda riisuva reha krabin kruusasel haual või mahajäänute omavaheline sosin toob mõtted häiritult maapeale tagasi. Ja, nii tobe kui see ka pole, oma ükskõiksuse kiuste, tunnen ma oma mulli pragunemist. Ja kui linnud välja jätta (hetkel muusikaks taustaks mängimas punarinna sillerdav laul), juhtun ma kohmetusest käituma nii nagu poleks vaja – hambad korraks välja, siis mull koomale ning siis kuhugi sisemusse turtsuma. Hea on mööda inimtühja klanitud tänavat ketsides alla silgata. Vaata, aga ära puuduta, sest ma ei oska inimestega üldse suhelda. Las ma lendan oma ketsides koos vihmaveega. Ütle Tere!, naerata ning kunagi ehk joome ka kohvi või teed.

Tänaseks blogilooks on siis üks huvitav Rootsi grupeering. Vokaalmeistriks üks järjekordne hõbehäälne naisterahvas. Sedakorda Annlouice Loegdlund. Kahju ainult, et nende ükssilmse kaheksajalaga veebileht sedavõrd kole sisult on.

Diablo Swing Orchestra - Wedding March for a Bullet

Hirmul on suured silmad

2010-08-26T14:19:00.003+03:00

Mõni nädal tagasi seisin kerge peavaluga Tartu bussijaamas ja ootasin mil saabub SEBE ratastel karbike, mis mind pehme ja sooja kodu rüppe sõidutaks. Möödunud õhtu oli ilmselgelt veninud pikemaks kui ma seda „plaaninud“ olin. Ilm oli tänavuse suve kohta tavatult kõle ja vihmane ning inimesed kergelt tusased. Täiesti juhulikult kohtusin ühe kunagise tuttavaga, kellega selline pisut kummaline vestlus toimus. Jõudsime muu jutu kõrval järeldusele, et mitmed inimesed seisavad bussijaamas ja lihtsalt jälgivad inimesi. Sa pole ainuke! Küsimus polegi vist selles, miks sellist salajast tegevust harrastatakse. See on lihtsalt selline spontaanne tegevus üksi tegevusetult seistes.

Bussis valisin endale koha eelviimases pingis ning minu taha maandus üks tütarlaps, kes koheselt seal endale magamisaseme valmistas ning uinus. Enese tooli seljatoe alla lasknuna, nägin teda kahe tooli seljatoe vahelt. Silmitsesin viivu uninunut, sest inimesi on huvitav vaadata, ärge küsige miks, ning uinusin.

Mingi aeg hiljem ärgates ning silmi avades oli mu pea just sellises asendis, et esimese asjana nägin sealt samast toolide seljatugede vahelt seda tütarlast. Ta ei maganud enam, vaid oli oma eksleva pilgu naelutanud minule. Pilk kestis vaid hetke, kuid see pilt mis mulle silmi paistis, pani mind peaaegu naerust turtsuma. Vaevu suutsin end vaos hoida. Teolt tabatuna läksid ta silmad suureks kui öökullil. Sulgesin viisakalt uuesti silmad ning keerasin pea ära, rinnus naerupahvak tukslemas. See hetk lihtsalt tundus nii koomiline. Kuulsin kuidas ta tagumises pingis istuli tõusis ning mõni peatus hiljem kiirustades bussist lahkus.

Loo moraal oleks selles, et kui sa jälgid inimesi enda ümber, on suur tõenäosus, et keegi teine teeb seda sama. Ent kui inimeste jälgijate pilgud omavahel kohtuvad vallandub osapooltes tugev hirmu-häbi laine, just kui tehtaks midagi ülimalt keelatut. Hirmul on suured silmad. Tühine pilk põhjustab arusaamatut kohmetust. Kuid läheb pisut aega ning me võime end leida end taas samu salajasi jälgivaid pilke heitmas.

Tänane lugu postituse lõppu tuleb siis filmist, mis on tehtud raamatu "Kneller's happy campers" ainetel. Nii sobilik antud filmi kui ka siis postituse lõppu.

Gogol Bordello - Through The Roof 'n' Underground

Hood, ajad, avamised

2010-04-05T02:14:00.006+03:00

Otsustasin, et tänasega (nüüdseks juba läbi saanud päevaga) loen enese jaoks avatuks ketsihooaja. Leidsin kapist juba detsembris varutud kordagi kasutamata paari, sõlmisin paelad ja lippasin välja kondama. Kui aus olla, oli esmalt plaan kõigest suitsu ostma minna, aga kuidagi ei raatsinud koheselt koju tagasi jalutada. Mulle meeldib käia kingadega, mulle meeldivad mu "roomikud", plätufänn just pole, aga leidnub mugavaid neidki, ent ketsidel on kuidagi selline lendamapanev mõju. Esimesed sammud ketsidega üle pika talve on kuidagi ebalevad – kannad justkui kaoksid alt –, ent harjumine tallaga maale lähemal olemisega saabub ruttu ning poe trepile jõudes oli tuul tiibades. Kõik vajalik kaasas siblisin siis mööda asulapiiri ringi. Värske haavapalgi lõhn, lindude koor, veel koltund lehti kandva vahtra sahin ning sudupilvedes taevas andis üle pika aja jälle hea enesetunde. Mitte et mul nüüd kõik nii halvasti viimasel ajal oleks olnud. Lihtsalt väikesed pahalased ei ole mitmed päevad korralikult toast välja lasknud ja sootuks tekkidesse mässinud. Nüüd oli siis võimalus kevadesaabumiserongile hüpata. Tõsi, metsaalused veel ketsikõlbulikud polnud, ent kauaks seda lund sinnagi enam jätkub.

Veel kuu aega tagasi oletasin, et lund on meil maiski põlvini, aga võta näpust. Hoov on lumest puhas. Mis aga teleuudiste taustal veelgi üllatavam, mitte kusagil ei ole vett. Igal aastal tuleb kasvõi pärast lumetut talve hoovi keskele lohku paras paberlaevukeste lomp, kuid sel aastal võib plätudega üle hoovi otse sauna jalutada. Tartus kaitstakse liivakottidega Supilinna, Jõgevamaal õhitakse kopratamme, Pärnumaal sõidetakse paatidega autost suvilasse, kuid siin nagu poleks lumest vett alles jäänudki. Päris raudteetammiäärsetele niitudele pole pilku heita jõudnud, kuid eeldatavasti pole sealgi veetase nii suur, et mais koolipoisse parvetama ja isegi ujuma meelitada, kuigi selliseid aastaid on olnud mitmeid. Huvitav oleks teada, mis sai sellest paksust lumest.

Ent mitte ainult lumi ei kao müstilisel kombel olematusesse. Aga sellest juba mõni teine kord.

Postituse lõpetav lugu tuli peaaegu juhuslikult. Sirvisin oma igaks juhuks ära märgitud loolinkide nimekirja, teadmata, mida lõppu lisada (tavaliselt ma tean lugu enne kui postitust kirjutama hakkan). Päris sellist õiget lugu ei leidnudki, kuid lesser of two evils sai lõpuks välja valitud. Kui postitus välja jätta, on lugu ju tegelikult päris hea.

Týr - Hold The Heaten Hammer High

Lumeliivarannapakasepäevitus

2009-12-19T01:25:00.006+02:00

Kell võis olla mingi viis või kuus homikul. Võimalik, et isegi seitse, kuna ei pööranud ajale suuremat tähelepanu. Igatahes oli varajane hommik, rataste all olid ununenud või võõrad asfalti meetrid ning läbi jääkristallides sätendava akna võis ka kehvema silmanägemisega loendada mõned miljonid tähed. Oleks ju võinud kasutada võimalust paarile unetunnile lisa varastada, kuid mina passisin tähti nagu E. S. Thompson kirjeldab kohtumist St. Boniface lähistel Winnipeg’i Hundiga. Muidugi ei saa tähti võrrelda le Garou’ga ning neoonsiniste mõõdikuke kumas maanteel kihutavat autot hangedes rongiga aga millegi pärast meenus just too võimas elukas. Tähti poli palju.

Enn päikesetõusu jõudsin randa. Kui liiglagedad väljad mulle tavaliselt kuigi meelepärased pole, jäin sel korral päris pikalt tõusva päikese kumast oranžikaks värvuvat horisonti imetlema. Päikesetõus kestis terve igaviku. Käre pakane näpitas kõrvalesti, nina ning sõrmigi käpikutes, kuid seda ei pannud peaaegu et tähelegi.

Päike on nagu inimesed, keda me oma teel kohtame. Mõnikord juba koites värviline, teinekord keskpäevaks hajuvais pilvis. Paistab justkui kõik käiksid meist mööda, kuigi tegelikult oleneb päeva kestus iseenda pöörlemiskiirusest. Jah, pilvede hajutamine pole kuigi kerge. Raske on valida pöörlemiskiirust. Samas on just need vihmapiisakogumid rekvisiidiks pompoossetele hommikukohtumistele ning elegantsetele lahkumistele, mis ehk polegi mõeldud õlgu paljastama. Tänane päike oli nagu kirglik eskimo. Hetkekski ei vajunud värvid taevaääsilt, kuid samas valitses kogu aeg pastelne tuulevaikus. Nagu päev teekruusi või millegi huvitavama seltsis. Ometi selle kiire päeva metsaserva kustudes jäi alles pisut tühi tunne. Ei mingeid piimjaid hallutsinatsioone, ega tuumasiiliplahvatusi. Lihtne, ilus, lõplik ning kordumatu.

Tagasiteel oli vähem tähti või ma lihtsalt ei tahtnud enam vaadata. Laadisin patareid, kulutasin samas ning veeresin rammestunult tekkidesse. Ei ole keskaeg ... ei ole ... jah.

Mõni tund hiljem ärgates meenus auk põrandas, peas ning ajas. Paar kiiret läbi seinte käiku ning pea võib leida end taas õhkupeatavalt külmal hommikul rannaliivas purjekaid ujutamas.

Katzenjammer - A Bar In Amsterdam

Selline mänguline muusikapala siis postituse lõppu, millest ehk oleks võinud oletada, et kõik möödub minu jaoks uneledes. Ei, kõik liigub kiirelt ja energiliselt. Küll talvel (järgmisel) jõuab magada.

Otse: Tartu, Krooks

2009-12-12T14:43:00.004+02:00

Sattusingi siis lõpuks Tartusse. Esimesed pilgud bussiaknast välja vaadates olid üsna hirmutavad – see pole ju Tartu. Kõik loksus aga peagi paika. Lihtsalt buss sisenes linna harjumuspäratult mööda Nooruse tänavat, mille lõppu ma kuigi hästi ei tunne, kuid Chemicumi ja TÜTI hooned tekitasid sellise mõnusa koduse tunde. Oleks justkui laeva vööris kodusadamat silmanud. Jah, kahjuks siiski pesitsen siin kõigest ühe päeva. Kuidas kõik kulgeb, eks see paista, kuna ma pole mingeid plaane otseselt teinud, aga hea õnne korral peaks homme läbi astuma Jõgevalt ja sealt siis ka kuhugi pealinna (või selle ümbrusesse). Aga praegu olen siiski Tartus. Kodus. Krooksus. Tavaliselt Krooksus istudes oli mul mu Must Raamat kaasas, kuhu ma sissekandeid kirjutasin, aga targa peaga jätsin selle kausta koos üleliigsete asjadega oma ööbimispaika. Eks siis tuleb traditsioone muuta, sest see blogi pole õige koht Musta Raamatu sissekanneteks.

Kuigi paljud asjad on selle poole eemal oldud aastaga muutunud, peab tunnistama, et see Tartu hõng on sama. See inimestest sõltumatu Toomemäe aura, jäätuvad Emajõe vood, kibe lumekirme. Ja isegi Krooksu muusika on midagi nostalgiahõngulisemat viimastest mälestustest. Selline mõnus soft rock, sobivaks taustaks (Weezer, Nickelback, Muse etc.). Ainuke asi, mis nüüd teha, on vaja kuidagi kätte saada inimesed, keda lubasin kohata, mis pole sugugi kerge, kui inimesed online ei tule, kuna mu telefon ... elab, aga ei luba mul millegi pärast välja helistada. Ega palju inimesi taga ajada polegi. Tahaks meie kalli kalateadlase üles leida, Jõgeva kontaktidelt homse suhtes midagi kuulda. Ja pealinnalähisted samuti. Kui see kõik tehtud, võiks rahulikult mööda linna ringi siblida ja kodus olemist nautida. Mine tea, millal järgmine säherdune võimalus esineb. Aga küllap kõik loksub ise paika. See on ju siiski linn, kus ma elan, kui ma ka siin ei ole.

Indica - Pidä Kädestä

Selline lumise videoga lugu siis Tartumailt.

Muda ja õisi

2009-12-04T20:21:00.005+02:00

Pärastõunaks suutsin ennast üsna porri vedada – olin metsas. Kuigi esialgne plaan oli jõuda miskit teedpidi vanade rabajärvedeni, ei suutnud siiski läbitavat marssruuti veesilmadeni leida. Kõik oli vett täis. Kuigi olen päris kindel, et seal kõrgete kallastega väikeste järvede kõrval ei oleks probleeme olnud. Müttasin siis mööda läbitavamaid radasid lihtsalt ringi. Kus kohas on meie detsember? Värsked kase urvad on juba 3cm pikad ning sarapuugi uhkeldab 2cm roheliste ussikestega (mõõtsin koju jõudes üle). Suisa kahju oleks vaadata, kui nüüd äkitselt käre pakane peaks välja ilmuma. Jah, tõsi ta on, et tublid miinuskraadid venitaks nüüd välja ilmudes järgmisel aastal musta kevade tubli sammu võrra pikemaks. Pole ju palju aastaid möödas sellest, kui oli pikk soe sügis ning hoobilt tuli külla pakane, sabas tuisk. Kastanidki ponud oma kuube veel maha lasta jõudnud. Mööda Tartu linna jalutades kukkus laiu rohelisi jäätund lehti teele. Ning kui saabus ilus kevad, läks just puudel tubli paar nädalat tavalisest kauem aega, et end leherüüsse riietada. Sel aastal, kui sügis on praktiliselt märkamatult varakevadesse astunud, teeks kõva külm tublisti suuremaid pahategusid. Vähemalt nii paistab. Samas, on loodus praktiliselt alati olnud võimeline muutuvate keskkonnatingimustega adapteeruma. Mis mind tegelikult naerma pani, on fakt, et detsembriuduvihmadest hoolimata olen mina see, kes jätkuvalt ei usu drastilise kliimasoojenemise muinasjuttu. Kunagi ammu sai vist seletatud kah, miks nii.

Aga metsas oli hea ja rahulik. Oleks vaiksemalt liikunud, oleks ehk isegi põdraga kokku jooksnud, kes sadakond meetrit eemal mööda üle ujutatud metsaalust kaugustesse kalpsas. Natuke kummaline on mõelda, et selline suur loom ei ela meist mitte sugugi väga kaugel, ent praktiliselt mitte kunagi ei juhtu temaga silmitsi. Ja põtru eesti metsades peaks ikka omajagu olema. Kuniks küttimise limiite kehtivana suudetakse hoida. Küllap suudetakse. Korraks jooksin veel kokku ühe koeraga, kelle omanik taamal ringi askeldas (loodetavasti ei olnud see jahimees, kelle põdra ma ära ehmatasin) ning ring saigi täis.

Kui siis saapad jalast said ning süüa tegema hakkasin, tabasin end oletamast, et ega kuigi palju inimesi vist väljaspool kolme suvekuud kuhugi metsavahele ei satu. Jõulukuuskki tuleb ju turult. On hetki, mil on hea sellisel tsivilisatsioonipiiril elada. Jaanuarist kõrvaldab SEB siit isegi oma kontori. Kõik justkui hääbub ja siis...

Siis tuleb jõulise meloodiaga uksest sisse Sinergy, ehk siis selle posti lõpulugu. Juba mitmed aastad asjaosaliste sõnul „varjusurmas“ hingitsev grupeering on üks huvitavamaid tunnustatud muusikutest kokku pandud kollektiive. Läbi paari koosseisuvahetuse on Sinergy nime all esinenud artiste sellistest bändidest nagu Children of Bodom, Arch Enemy, Mercyful Fate, Nightwish, In Flames, Stratovarius, Dimmu Borgir jt. Lisame siis veel ühe naisterahva võluvate vokaalide nimekirja – Kimberly Goss.

Sinergy - Midnight Madness

Suured sisisevad sisalikud

2009-12-04T09:10:00.004+02:00

Täna hommikul otsustasin voodis laiselda – ärkasin pool viis, kuid ajasin end püsti tund hiljem. Mida teeb inimene hommikul vara tund aega üksinda voodis vedeledes? Mida inimesed teevad, võin vaid oletada, aga mina mõtlesin viroloogiast. Mõtlesin sellest, et teeks siia blogisse väikese kokkuvõtliku kirjutise sellest, mis asi see notsuviirus siis tegelikult on. Seljaharjased tõusevad turri kui miskit antud teemal jälle kuulen-näen. Faktid, mida inimestele ette söödetakse peavad enamasti vett sama palju kui katkine sõel ning sageli paistavad eksperdidki esmakordselt kokku puutuvat viroloogia põhimõistetega. Jah, mõnikord tekitab natuke tuska küll. Eksimised on antud erialal umbes samamastaapsed kui mõnes muusikaartiklis nimetataks tšellot viiuliks ja oboed klarnetiks; kui kunstiveergudel kirjutataks Dali’st nagu Pühavaimu kiriku altarimaalingute autorist; kui spordiveergudel pärjataks Miguel Indurain kõigi aegade parima murdmaasuusataja tiitliga ning Jüriöö ülestõusu 50. aastapäeva tähistataks 03.02.10. Tundub absurdne? Nii paistavad mulle ka mitmed gripi-artiklid päevalehtedes. Aga kui ma lõpuks jalad alla ajasin ja leidsin, et mul on pisut vajaka informatsiooni siaalhapetest ning nature kodulehe paroolid kuskil paberipahnas (pole kindel, kas enam töötavadki), otsustasin plaani katki jätta. Midagi arvestatavat sellest ei muutuks ju nagunii.

Selle asemel istusin teekruusiga akna alla ja vaatasin, kuidas väljas hakkab koitma. See järjekordne sudune ning sompus hommik pani mind taas sinna 90ndate lõpu Metallioni lindistuste peale mõtlema ning meenus midagi huvitavat. Ei saa öelda, et minu blogimuusika oleks geograafiliselt väga kitsale pinnale koondunud. Meenutades nüüdseks hääbunudki postitusi, meenuvad riigid nagu: Norra, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Iirimaa, Jaapan, USA, Austria, Soome, Venemaa ning ilmselt oli muudki, kuid millegi pärast ei meenu ühtegi muusikapala mida oleks postituse lõppu lisanud meie lõunanaabritelt. Natuke võttis aega, et meelde tulnud bändi kohta üleüldse mingit kehtivat infot leida ning muusikavalikki pole kuigi suur, kuid tehtud see sai. Grupeering formeerus 1997 aastal ning püsis koos ca 5 aastat. Bändi lood on kui saagad muistsetest võitlustest, draakonitest, trollidest ning haldjaist. Enamiku liikmete tulevikust ma midagi ei tea, küll aga jagas bänd trummarit Lätlaste sellise legendiga nagu Skyforger. Heresiarh meenus tänases hommikus just selle suduse ilma tõttu, mis nagu müstiline loor silmapiiri kattis ning mõtted mütoloogiast lahti harutas. Kummaline oleks draakoneid ette kujutada päikesepaistelise ilmaga. Aga tühja sellest jutust. Videot kui sellist anda mul pole, seega peab lugu kuulates bändi albumikaane pilti vaatama. Tavaliselt ma selliseid asju küll väldin, kuid Heresiarhile teeme erandi. R.I.P.

Heresiarh - Dragons Domain

Hommikused siilid

2009-12-03T06:39:00.004+02:00

Kui see nüüd harjumuseks saab, siis on küll natuke pahasti. Ärkasin taaskord kell neli hommikul. Suits, tee, paranduste lõpetus – väljas sajab hoogsalt vihma. Lõpetasin selle ette võetud romaani alguse korrektuurid ning saatsin omanikule. Kuigi esialgu olin endas kindel, vajus midagi lõpuks kuhugi ära. Siiski väike lootus on, et midagi ehk on autoril sellest ka kasu. Tegemist on minu silmis ju poogna tasemel üsna autoriteetse tegelaskujuga. Ja väljas sajab endiselt ladinal vihma.

Poognast rääkides, siblisin seal eile õhtupoolikul ringi, kui kogemata sattusin ühe jõululuuetuse otsa. Käsi hakkas värisema, pea sügelema ning kananahk judises mööda keha laiali. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei teagi, miks ma iga aastaga üha vähem seda talvist pööripäeva talun. Olen ju suutnud seda hullust suhteliselt edukalt vältida. Aga vältimisest üksi ei piisa. Selleks, et kogu tobeduse keskel rõõmsalt naeratada, peaks olema kuskil varjus selline soe pesa, mis ei lase välisest hoolida – tänavad, teed, inimesed … kasski. Aga igal aastal lendavad kõik kurgedena lõunasse. Naabri hoovis kaeti puu sinakaslillade tulekestega juba paar nädalat tagasi, metsas-laudas teritatakse kirveid, inimesed kilkavad rõõmust, nähes poes maitsetuid piparkooke ja alla hinnatud savipotte ning kass poeb põhkudele magama. Oleks seda kõike võimalik nautida täielikus vaikuses, võiks isegi rahul olla. Talvine pööripäev, kõige pikemad pimedad ööd, vaikus, rahu... Ning siis lendab aknast mööda sarvedega koerarakend, purjus alaealised lasevad teineteisel rakettidega silmi peast, laua äärde on kogunenud kontvõõrad sugulased pagan teab kust ning kassetilt lõõritavad Kihnu seelikutes virvekütid. Ja väljas sajab jätkuvalt vihma.

Ah, et, mida mina siis neis pühades näha/teha sooviks? Peale selle, et need mind juba 3. detsembril tusaselt kirjutama ei paneks, ma vist midagi üles loetlema ei hakkagi. Lihtsalt, et selline tobe tuju on tänases hommikus. Küllap varsti parem.

Aeg-ajalt youtbe’is ringi konnates lisan ikka väiksesse kausta linke lugudest, mida ehk kunagi tahan mõne postituse juures kasutada. Sirvisin seda kollektsiooni ja leidsin antud posti lõpetava loo. Ma ei tea miks ma selle salvestanud olen, kuna pole just väga minulik, aga las ta siis lõpetab selle postituse ja ehk ka midagi muud.

The Killers - When You Were Young

Minu naabrid, varesed!

2009-12-02T07:57:00.005+02:00

Ringutasin pisut ning vaatasin aknast välja – pilkane pimedus – kas pole tore hommik! Vaatasin mõnda aega lage ning otsustasin siis ühe mõnusa hommikuse tee teha. Kell köögi seinal näitas 04:06. Ma saan aru, et ma tõusen mõnikord vara üles, kuna kööki astub ülivara ärkav tegelane ja, nagu kuskil varemalt mainitud, on see jama uksega, ent ärgata üles enne kui tema varbaid sirutama hakkab, on juba liig, kas pole? Aga nagu pealkirjast lugeda võib, ei tahtnud ma sellest rääkida.

Meie hoovis elab kaks varest. Pesa jääb küll mõned meetrid hoovist välja, kuid valdava osa ajast jalutavad nad aias sees, olles ise seal juures väga tähtsa ning asjaliku moega. Eile hommikul värava küljes asuvast postkastist lehti tuues istusid varesed juba ootel ja kraaksatasid. Olin harjumuspärasest ajast pisut hiljem lehti toomas ja seal nad nüüd tänitasid hilinejat. Kuid ei piirdu kaks varest ainult hilinejate üles märkimisega. Kui mingi aeg suvel sai pisut katust-korstent meisterdatud, olid inimeste katuselt lahkumise järgselt kohe platsis varesed. Proovisid vaikselt siit-sealt nokaga plekki, kaarutasid jalaga katuseharja, ripsutasid tiivaga korstnatipu tolmust puhtaks. Kontroll tehtud, on varesed hiljem katust kasutanud ainult maandumiseks ja sedagi mitte kuigi tihti. Siiski pole linnud pelgalt kontrolliks vaid ka abiks tööl. Kui kevadel oli hoov täiesti segi pööratud veetrasside rajamise tõttu, jälgisid ka varesed asja huviga ning kui asi jõudis nii kaugele, et aeg oli kraavi sulgema asuda, võis näha varahommikul ka vareseid kruusakuhilast kivikesi nokaga veeretamas. Üks asi, mida need linnud ilmselt ei salli, on raiskamine. Suvel oli kuuri seina külge löödud plekkpurk, kuhu siis see-teine paha harjumuse omanik oma sigaretikoni poetada võis. Mingi hetk avastasin, et mõningad suitsu lõpud vedelevad lihtsalt maas. Kirjutasin selle hooletute inimeste kraesse ning unustasin, kuni nägin ühel hommikul, kuidas vares istub purgi otsas, ning loobib nokaga konisid välja. Selgus, et välja loobitud olid just sellised pikemad jupid, milles tubakat ikka alles. Ilmselge vihje, et enne minema viskamist tuleks asjad lõpuni ära tarvitada. Samuti juhtus komposti hunnikusse visatud hallitama läinud saiaga, mis ema arvas kanadele keetmiseks juba liiga hukka läinud olevat. Kui kõik toimetamised tehtud, võib varesed leida keha kinnitamas koera kausist, mille omanik laisalt eemal osavõtmatult lesib. Ilmselt temalgi suleliste tehtud töö vastu austus ning tänutunne. Mitte iga suleline ei saa nii aupakliku kohtlemise osaks.

Nii palju varestest. Palju suuremat peavalu näib mulle tekitavat ilm, millest ma aru ei saa. Nägin tänagi öösel unes uputust. Kuid ega uputusest palju puudu kah. Mõned päevad metsas konnanud, leidsin, et sohu viivad kraavid on silmini vett täis. Tavaliselt näeb sellist asja ainult kevadise suurvee ajal. Suurvee ajal näeb ka niitudel madalamaid alasid vee all ja on nii ka praegu. Pidi hoolega valima teed, et üldse üle heinamaa pääseda. Jah, vesi pole tõesti nii kõrge kui ca 20 aastat tagasi Märjamaale kolides, kui samad heinamaad ei ulatanud ühti kõrt veepinnast kõrgemale upitama ning graatsilised luiged väreleval veepinnal ringi ujusid, kuid tol korral oli kuuldud juttude järgi ka paksu lumega talv ning äkilise sulaga kevad. Sel aastal on lund nähtud vähem kui lendavaid tähti ja alanud on detsembri kuu. Kui mingi ime läbi peaks lõpuks ka külmad ja lumi maha sadama nii suure vee peale, siis ei oska kevadet ette kujutadagi.

Mis aastaaeg see meil ikka tegelikult siis on? Kalendri järgi on Talvekuu juba läbi, kuid väljas pladistab vihma, maapind on läbi vettinud, peenral õitsevad lilled ning kased kipuvad pungasid kasvatama. Tõepoolest õitsevad maja ees mõned aed-kannikesed ning maja taga võõrasemad. Detsembris! Mingi põõsalaadne taim aia nurgas, mis igal aastal uued oksad kasvatab, on oma vanadele okstelegi üsna parajad pungad kasvatanud, pajuokstel kribulad tibud kasvamas ning kaskedel õie- ja lehepungad suured kui aprilli alguses. Kui vaid päev pikem oleks ja valgust rohkem, õitseks ilmselt juba ka krookused, sinililled, märtsi- ning maikellukesed. Kalendrit oskab igaüks lugeda, kuid mis aastaaeg loodudses siis tegelikult on? Ons see taimedele juba kevad või pikk sügis?

Unenäos, nagu öeldud, leidsin eest veeuputuse. Peaaegu kogu hoov oli vee all ning keegi oli kasvuhoone minema viinud. Ilmselt juhtub unes palju muudki, kuna hommikul leidsin lina voodist meetri kauguselt põrandalt, mida pole varem minu mäletamist mööda veel juhtunud. Unes juhtus tegelikult nii mõndagi muud, kuid sellest ehk mõni teine kord.

Kui eelmine kord lõpetas postituse meloodilist death metalit viljelev bänd, mille muusika jõudis minu kõrvadeni kuskil 90ndate aastate lõpus, ühe värskema looga, siis sel korral valisin lõpunootideks pisut pehmema grupeeringu vanema loomingu, millega tutvusin samuti seal 90ndate keskel-lõpus üht raadiosaadet kassettidele lindistades. Tegemist on siis minu ühe lemmingnaisvokaaliga juba tollest lindistamise ajast peale. Fakt, et Anneke on ka Ayreoni kahel plaadil häält tegemas, lisab veel omad lisaväärtused. Hüpnootiline sügise hõng sellest loost peaks olema üsnagi sobilik postitust lõpetama.

The Gathering - Leaves

P.S. Millegi pärast ütles horoskoop, et ma olen täna närviline ja mind ei tohiks torkida, kuid hetkel uut tassitäit teed keetma minnes, olen küll vana rahu ise. Mine võta kinni.

Hägused aknad

2009-11-27T01:06:00.004+02:00

Nii kummaline kui see ka pole, ei saa mõnikord inimestele heategude eest tänusid avaldada, sest see muudaks asjad mingis mõttes komplitseerituks. Seletust nõudvaks. Üks seletus tingib järgmise ning siis ootab juba segadus. Hea kui lihtsalt segadus, mitte pahandus. Mitte alati, aga nii võib juhtuda. Nii on juhtunud. Ja kuna on peaaegu võimatu eksimatult hetki ära tunda, juhtub ilmselt ka tulevikus.

Aga siis hakkab midagi kripeldama. Umbisikulisus on magus nagu ürditeesegu kohvikutes, ent tükkhaaval tulevad välja eri maitsed ning see viimane, mõrudam … see ei anna asu, kuna ei suuda aroomi tähejadaga kokku viia. Ja nii ta siis närib, kuigi taim isiklikult ei saaks vähem hoolida, kas jooja tunneb ta maitse ära või ei. Ehk siis räägin juba mitteteadlikust õlatoetusest. Aga seda kõike kenasti ebamääraselt, ühelegi konkreetsele juhtumile tuginemata. Lihtsalt mõtted veeresid sinna suunas. Mõtlemine on tihtiüeale tüütu – viib sinna kuhu vaja pole.

Tüütud on ka paljud muud asjad/inimesed. Eile istusin peaaegu viis tundi laua ääres ja pidin kuulama kuuldud ning korduvaid mõtteid-küsimusi, et mul hakkas sõna otseses mõttes paha olla. Ent ka lauast lahkumise variant oli praktiliselt olematu. Oleks saanud siis suitsetada või alkoholiga end tuimestada, aga ei. Kuiv kuulamine. Lõpuks pääsenuna valasin kapist pool kruusi oma tehtud jõhvikalikööri ja vajusin arvuti taha toolile, ärritus muutunud lihtsaks tüdimuseks. Ja siis tuleb keegi ja hakkab rääkima täiesti ebaolulistest asjadest läbi irooniaprisma ning kõik tundub palju ilusam. Ebaolulistest. Prisma. Ebaolulistest?

Mõni aeg tagasi ühes netipesas kirjutas üks Poola tütarlaps oma sodiseinale: „Never ignore a person who loves you and cares for you. One day you may realise you've lost the moon while counting the stars.“ Ilmselt oli tal sarnaseid probleeme, ei hakanud liialt torkima. Mitte midagi originaalset muidugi. Aga pani korraks mõtlema. Minu pisut kummalisel viisil. Kõrvaldasin mõned tegusõnad, et mõtet rakendad laiemale inimgrupile, ning juba olingi minevikuradadel sobramas. Inimesi jälgimas. Ma ei mäletagi, millal see omadega alguse sai, sest mäletan väga hästi, et märkamatus ei olnud minu kummituseks ainult laia maailma astudes vaid ka mitmed aastad hiljem. Ent mingi hetk võis inimesi lugeda nagu raamatuid. Muidugi pole olemas absoluutsust, aga väikeste asjade taha oli palju lihtsam näha. Narema pani, kui viimane kord Von Krahlis üks härrasmees rääkis tegelasest, kes parajasti ruumis ei viibinud: „Muuseas tead, et...“ Muigasin. Muidugi teadsin. Enne veel kui minu uksele kopurtama tuldi. Umbes neli aastat tagasi. Ent siis tekkivad uued probleemid. Umbes nagu matemaatikas. Lahendus on näha, kõik on justkui olemas, kuid siis vahetub läbi trükivea märk ning edasi ei juhtu mitte midagi. Ilma korrektse lahenduskäiguta on ka tõene vastus väär. Väär on ka tee kuhu mu mõtted siin jooksevad. Tegelikult jõudsin ju peas järeldusele, et süüdi pole pimedus vaid huvist halvatud jalad. Huvist? Terminoloogia pole mul täna just säravaim kriit karbis, nagu näha. Midagi huvi ja une vahepealset. Üht rohkem sees, teist kaalukamalt väljas.

Umbes midagi sellist ma tahtsingi öelda. Suure tõenäosusega ei kirjutanud ma sellest, mida mõni ehk välja lugeda võib, kuid kuna peale googlebot’i ja paari ministeeriumi proxi viimasel ajal suurt keegi siia ekslema ei satu, siis see polegi ka kuigi oluline. Oluline on see, et ütleks paarile inimesele aitäh, et enesele teadmata mul abiks olete olnud ning eks ma püüan vastata samaga. Ning olgem spontaansemad, tagajärgedele vähem mõtlevad. Maailm on sellisena palju värvikam.

Tänase lõpulooga läheks hea trobikonna aastaid tagurpidi jõudes ühe minu lemmingute sekka kuuluva grupeeringu muusika ning minu teede ristumiseni. Võis see aasta olla 98? Midagi selle seltskonna muusika harmoonias on köitvat. Ja seda stabiilselt läbi pika tegutsemisperioodi. Midagi seostub antud loos ka lõppusirgele jõudnud postitusega. Ilmselt.

Dark Tranquillity - Lost Of Apathy

Vihmamärjad käed

2009-11-24T07:20:00.007+02:00

Nii palju siis minu magamisest täna. Sain vaevalt 2-3 tundi uneliivas püherdatud kui kõik samakiirelt ka kadus. Kuna keegi ärkas majas samuti natuke peale nelja ja minu toal, nagu kuskil mainitud, puudub jätkuvalt köögist eraldav uks, ronisin ilmale vastavalt sisse pakkimatult tänavatele kondama. Tunnen, et kellegi tsükkel hakkab vaikselt vist ilmet võtma, seega ei olnud tahtmist toas arvuti taga need mõned tunnid enne lahkumisi veeta. Vaadata neid hommikuid on kuidagi kole, ent samas ka lihtsalt hale. Kahju.

Vihmavaling ei olnud nii tihe kui seda tundus olevat ööhakul, kuid siiski piisav, et prillid kasutuks muuta – võimatu on midagi näha, kui mõni üksik tuluke või mööda sõitev auto prilliklaase katvais piiskades kriiskavalt pärlendab. Tegelikult ma isegi esimest korda nautisin neid välja lülitatud tänavalaternaid ning isegi pagesin oma suunda muutes bensiinijaama või kaupluse ees säravate laterna säraulatusest. Nii juhtuski, et mingi hetk leidsin end alevi piirilt, kus kulgeb vana raudteelõigu asemele rajatud asfaltkattega telõik. Mingi hetk oli kuulda ainult vihmasadu, mitte ainumastki tulukest peale hõõguva sigareti silmi pimestamas. Meenus Göethe. Aga sama kiirelt kui asjad alguse saavad, nad ka kaovad. Taamalt hakkas kostma Tallin – Pärnu maanteel kihutavate veokite urin. Kondasin mööda vanast vaksalist kohati valgustatud puiesteele. Liikusid esimesed vihmavarjudega inimesed, kuigi kell polnud veel kuuski. Üks peatänaval vastu jalutav naisterahvas tekitas oma aeglase jalutusega tunde nagu käiks ta läbi teed, mida ta nüüdseks lahkunud koeraga tavaliselt sel kellaajal läbis. Harjumus koera välja viia, muutunud harjumuseks end seinte vahelt tänavale sundida. Muidugi ei tundnud ma toda naisterahvast ära ning küllap oli tegemist lihtsa unetuse või liigse ajavaruga tööle astumisega, kuid tunne jäi, et midagi justkui oleks tal puudu, kadunud.

Kogu vihmas ekslemine kestis umbes poolteist tunnikest, mille jooksul mu jalad ikka parajalt läbi vettisid. Trepil viimset sigaretti öösse suitsetades leidsin, et taevaluugid on sulgumas. Meenus Forrest Gump’is kirjeldatud vihm:

One day it started raining, and it
didn't quit for four months.
We been through every kind of rain
there is. Little bitty stingin'
rain...
...and big ol' fat rain.
Rain that flew in sideways.
And sometimes rain even seemed to
come straight up from underneath.
Shoot, it even rained at night.

– – –

This one day, we was out walking,
like always, and then, just like
that, somebody turned off the rain
and the sun come out.

Tõsi, vihm ei lõppenud ootamatult vaid jäi ka pärast minu tuppa astumist vaikselt tänavasillutisi pesema, kuid selline tunne tekkis küll.

Tuppa jõudnuna sai soojad kuivad villased sokid jalga tõmmatud, endale mõnus kruusitäis teed keedetud ning õnnesoovid edastatud. Võiks veel midagi soovida? Ilmselt, aga pole vaja. Et selline mõnus teesoe-vihmamärg postitus tänasesse hommikusse. Meenutasin natuke oma postituste ajalugu ka ning ei tulnudki pähe, millal võis viimane kord olla kui mitu posti ühe päevanumbri sees ritta sai seatud. Kunagi ikka sai blogiõhtuid tehtud ning ca 5-le blogi-päevik tüüpi leheküljele oma sõnavadajäljerida maha jäetud. Praeguseks on vaid see lehekülg ning mõnikord, nagu ka täna, poogen.

Postituse lõppu lisaks sel korral ühe pisut julma, kuid millegi pärast mind naerma ajanud loo. Just sõnad. Kahjuks ei ole mulle meeldima hakanud kasutajavideoga kaasas sõnu, seega lisan need traditsiooniväliselt siia (loodan, et see mul harjumuseks ei saa).

The Decemberists – The Rake's Song

I had entered into a marriage
In the summer of my twenty-first year
And the bells rang for our wedding
Only now do I remember it clear
Alright, alright, alright

No more a rake and no more a bachelor
I was wedded and it whetted my thirst
Until her womb start spilling out babies
Only then did I reckon my curse
Alright, alright, alright
Alright, alright, alright

First came Eziah with his crinkled little fingers
Then came Charlotte and that wretched girl Dawn
Ugly Myfanwy died on delivery
Mercifully taking her mother along
Alright, alright, alright

What can one do when one is widower
Shamefully saddled with three little pests
All that I wanted was the freedom of a new life
So my burden I began to divest
Alright, alright, alright
Alright, alright, alright

Charlotte I buried after feeding her foxglove
Dawn was easy, she was drowned in the bath
Eziah fought but was easily bested
Burned his body for incurring my wrath
Alright, alright, alright

And that’s how I came your humble narrator
To be living so easy and free
Expect you think that I should be haunted
But it never really bothers me
Alright, alright, alright
Alright, alright, alright

Trumm takso taevas

2009-11-24T01:31:00.004+02:00

Ja siis natuke peale südaööd hakkas vihma sadama. Mitte tibutama vaid kohe konkreetselt ladinal sadama, nagu oleks september. Aga ei, on 24. november. Tundub piust kummaline. Samas, mis ei tundu minu jaoks kummalisena? Kas ma mainisin, et olen viimasel ajal pisut selliseid hämmingut tekitavaid unenägusid näinud? Jah, unenäod peavadki kummalised olema, on seda alati olnud, aga siiski ei väsi nad üllatamast. Ja see on hea.

Praegu mõtlen, kuidas ma selle Lõuna-Eestis rännaku ette võtan. Kui ilm sellisena jätkub, peab vist hääletamise osakaalu teekonnast vähendama. Igatahes mõte korra oli, et ehk suudan selle nädala lõpuks nii palju kokku võtta, et käin Tartus ja Jõgeval ära. Ma ei teagi tegelikult, miks. Iseenesest sellist kindlat pidet ju pole. Paar tegelast pakkus, et võiksin tulla, aga ega sellist vaimustust just peal ei ole. Palju parema meelega käiks ilmselt Tallinnalähistel paarist-kolmest kohast läbi, aga need paigad on vastupidi, hoolimata oma lähemal asumisest, jäänud selliseks kaugema mineviku „kunagi“-teks. Isegi kui tee mõnikord vägagi lähedalt mööda juhtub veerema. Tartu tegevustest oleks praktiline ainult oma viiekeelse välja laenutamine. Kunagi ehk hakkaks ise kah uuesti mängima, aga kuna hetkel sellist reaalset väljundit pole, siis miks ka mitte kellelegi head meelt valmistada.

Väljas sajab ikka kohe mõnuga. Sai nädalavahetusel veel viimseid lehti riisutud. Õunapuud ei tahtnud varem oma kuube kuidagi seljast lasta ja õunu on siiani okstel aastaaja kohta liiga palju. Lõpptulemusena näeb hoov välja midagi sellist nagu maalivad Vladislav Koržets’i sõnad Ultima Thule loole „Aed“. Muidugi ei mõjutanud „kõle ja must“ kuidagi õe laste mänguhoogu. Õhtuks olid nad ise kah parajalt mullamustad-vesised nagu lehehunnik – kõik kolm.

Kui ma kuskil kurtsin, et ega siin Märjamaal suurt kastaneid pole peale koolihoovi ja mõne väravaesise, siis ühe tuttava raali taas töökorda ravitsemas käies leidsin täiesti ilusa kastani, mille all munakesedki veel täiesti ilusad. Muidugi leidsid mõned taas tuttavlikult tee taskusse. Aga vahtratega on küll pisut kurvem. Ja kui ma nüüd kogemata lõpuks Tartusse jõuan, on sealgi kindlasti tänavune lehesaak Toomemäelt korjatud. Sügis justkui ilma värvideta olnud. Ja talve pole tulemas näha. Jätkuvalt kuulen plekk-katusel trummeldavaid piisku ning kõnniteele voolavaid räästajugasid.

Unenägudes tavaliselt vihma ei saja. Vähemalt ei meenu. Ei meenu ka unenäod, kui magatud saab pikalt. Täna öösel magasin täiesti ilma põhjuseta kuraditosin tunde jutti ilma et miski askeldamine mind üles ajada suutnud oleks. Päris ehmatas ära. Inimesed pidavat magama kaua, kui neil midagi tervisega lahti. Eilsest ei meenu ühtki tõvelaadset kogemust. Sai saunaski käidud. Ainult vasaku randme olin kuidagi oma kitarri mängides pisut pooleks väänanud, aga asi see siis unetootja. Randme kohalt oli jah kummaline. Ei suutnud ise ka uskuda, kui kätt pilli kaelal väänates ragin läbi käis ja järgmine hommik suurt valutult liikuda ei tahtnud, aga väike viina-kummeli kompress ja kõik oli täna hommikul juba korras. Ahjaa, too palavik, mis andis lootust, et ehk saan mina kah enesele mõne virioni hammaste vahele, kustus kah enne lehti ja sauna. Pettumus. Oleks püsima jäänud päevaks-paariks, oleks saanud ehk midagi eriti tobekummalist kirja pandud, nagu tavaliselt. Täpselt nagu Kuksmoor, arvan minagi, et palavik on kõige lahedam haiguse sümptom, ent sümptomitel meeldib ikka hulgakesi kallale tungida, mis kogu lõbu ära võtavad. Ikka kuulen vihma piitsutust lustusnud tänavavalgustuse all. Ilmselt selle saatel tuleb ka magama minna. Ehk siis aitab jutustamisest.

Tänast postitust jääb lõpetama üks lugu, mille otsa ma kuskil komistasin ja tuleviku tarbeks arhiveerisin juba päris jupp aega tagasi. Möödunud nädalal ühe MK liikme sünnipäeval käies, kus vaheldumisi kostus kitarrimäng joobnud laulikutega ning kergem saksa muusika assortii, kostus toosama laul mulle taas kõrva. Et miks siis ka mitte. Mõned pisut tagasihoidliku maitsega sõnad-fraasid välja jätta, on ju selline tore ja positiivne looke. Meenutab natuke ka vihmatrummeldust, kui püüda.

Emiliana Torrini - Jungle Drum

P.S. Ma ei saa aru, miks inimesed on nii tähenärijalikult korralikult hakanud viitama, kust nad pildid haaravad. Uskudes, et keegi nii pahaseks minu pildikasutuste peale ei saa, et mu uksele koputama hakkab, luban ma .lugejaile andestada ja allikaid mitte avaldada. Te tõesti ei taha teada, kust ja kuidas ma neid kokku korjan. Kui viitsimist, panen template'i külge selle lingi kuhu blogger automaatselt kõik bloggerisse laetud pildid originaal suuruses üles riputab. Sellest piisab.

Kus hundist räägid...

2009-10-30T07:22:00.004+02:00

Ärkasin taaskord varakult. Eelmises postis mainitud kombel piilusin aknast välja ning mida ma näen – tähed. Taevas puha selge. Maapinda esmapilgul pimeduse tõttu muidugi näha polnud, kuid natuke hiljem samme trepile seades leidsin, et rohi on mõnusalt krõbedaks tõmbunud ning härmaga kaetud. Päris sellise ilusa novembrihommiku pilt. Ja palju sellest novembristki puudu. Kaks päeva. Mõnuledes pugesin taas sooja teki sisse. Vaikselt hakkab väljas koitma ning mida hetk edasi, seda säravvalgem on ka maapind. Täpselt midagi sellist, mis paneks üht hõõgveini kuumaks ajama ning... Sellistel hetkedel ma igatsen Tartut üsna palju.

Tartu üks sügisemagnet oli minu jaoks tohutu hulk kirevaid vahtrapuu lehti Toomemäel. Ehkki need riisuti üsna kiirelt kokku, oli seda enam võimalik üürikest lehtedes sumpamise võimalust ära kasutada. Külmast krabisevates lehtes selili tähistaevast vaadata, raudteeperroonil tammetõrusid ja kastaneid liipritele heita, Kassitoome pinkidel veini nautida. Märjamaal see nii ei toimi. Siin on omad võlud, kuid jätavad miskit sisse kripeldama. Ammu kadunud raudtee veel püsti seisvas jaamahoones asub mingi jäätmekeskus, vähesed alevi pingid asuvad peatänavate ääres ning ei paku sellist killukest eraldatust nagu mäenõlvad, läänepuid, kastaneid, tammi ei leidu sellistes kogustes, et nende saadustes sala naudelda. Inimesedki on kuidagi argihallimad. Võimalik, et ma lihtsalt liigun valedel radadel, et ei kohta selliseid minu jaoks värvikaid inimesi tänavatel. Olen Tartu kirevuse poolt seal elatud aastate jooksul ära hellitatud.

Kirevalt hommikut nautides tundub, et täna tuleks üks retk metsa ette võtta. Midagi peaks ju kunagistest radadest ka meenuma, kuigi, tõsi, mitmed paigad on ajale jalgu jäänud, pidin mingi aeg tagasi konnates tõdema. Kui mõned mõtted välja jätta, pole miski igavene. Ka see päike, mis „Pläsku“ asemel kase latva paitama asub, on õige pea sulatamas härmavalget rohtu ning vett täis ununenud vannist jääd. Ning seda, mis toob enesega kaasa homne koidik, ei oska mina küll öelda.

Sedakorda siis pisut teravmagusam muusikapala lõpetuseks.

Posionblack - Rush

Ilmaimed, jänesed, sügis

2009-10-29T21:48:00.009+02:00

Hoolimata sellest, et tänane päev oli tegelikult täiesti nauditav, sain korra enda peale ka pahaseks. Ma ei tea miks, aga hakkasin lugema, mis ma eelmises postituses kirjutasin ning see trüki- ja kirjavigade uputus mis seal oli... Poiss, kuule, nii ju ei saa. Paar väga hirmutavat asja parandasin ära kah, kuid täielikuks toimetamiseks ei leidnud suuremat mõtet. Nagunii 2-3 ainumast tegelast, kes mu sahtlisse ikka mingi õnnetuse pärast aeg-ajalt sattuvad, olid juba sellest silmaega üle käinud. Peab tulevikus lihtsalt pisut ettevaatlikum olema. Mitte et ma peaks siin nii pedantlik olema. Aga pisut lohakusvigu ehk ikka annab hoida. Aga antud seik välja jätta, on päev olnud ilus ning värskendav.

Värskendasime kodus natuke aeda. Viimaseid närbunud lillevarsi, ikka veel alla potsatavaid õunu ning langenud lehti sai kokku lõigatud/korjatud/riisutud, et aiale selline kasitud hilissügisvalmis välimus maalida. Taevas oli jätkuvalt pilves, kuid minu sünnipäevast saati vahelduva eduga mudasuppi keetnud vihmasabinad olid lõpuks maal natuke taheneda laskmas. Ja mitte ainult. Nüüd just videviku tunnil näeb üle mitme nädala esimest korda ka päris taevast pilveribade vahel. Päris loojangut näha küll ei olnud, kuid selline roosakas-oranž kuma oli läbi säbru täiesti aimatav. Selline sügisnauding puges sisse. Mitte et mulle need sajused ilmad meeldinud poleks, ka need olid osa sügisest, kuid täisväärtuslikus aastaajas peab ilm oma muutlikkusega pakkuma assortii kõigest võimalikust. Mis nüüd veel siit ... on Raplamaa kohta õige öelda Kesk-Lääne Eesti? ... puudu, oleks oktoobrilõpu-novembrialguse hallad ning esimene hilissügislumi. Nagu uudistetuuled puhusid, olevat Lõuna-Eesti omad lumeristsed juba mõnda aega tagasi saanud. Kui ka meie aed pakase poolt Jordani jõe veepiiskadega üle kastetakse, võib vast ahjusoojas toas tugitoolis teed juues talve tulekut ootama jääda.

Täna lugesin tuntud nädalalehest mõningaid ennustusi, milline talv meid siis ees ikkagi ootab. Kui tavaliselt võib ikka täheldada mõningasi kokkulangevusi ennustajate juttudes, siis sel korral... Ilmselt on asi selles, et paari möödunud talve kogemusel ei julge mitte kõik oma vaistu usaldada ning pigem lubavad sama talvemustri jätku, kui teised jälle vastu loodavad, et sel korral on ilmaveneruletis tõsine pakasekuul rauas. Aga on ka see kolmas seltskond, kes oma jutu peale suudavad ükskõik kui sooja või käreda talve üle elanuna kevadel vastu rasvast rinda taguda ning uhkustada: „Ma ju ütlesin teile!“ Olgu, „selgeltnägijatel“ mõnikord õnnestub, siis jälle mitte. Pisut ühesuunalisem võiks olla pilt neil, kes prognoosil teaduslikule materjalile tuginevad, kuid eksimus tabab ka selle arvamuse peale lootes. Selgub, et brittide Met Office ja EuroopaECMWF (mis iseenesest asub oma peakorteriga samuti Briti saartel, kuid piisavalt julgust ja enesekindlust kogu maailmajao eest kõneleda) lubavad talvekuudekskeskmisest soojemat ilma ning USA NOAA CPC tublisti külmemat. Viimast väidab proua M. Merilain kõnealuses lehes, kuid isiklikult ei suutnud ma ühtegi antud ajavahemikku sobivat kaarti/teksti Euroopa kohta leida. Ilmselt eksisin mina kuskil, sest ega ometi EMHI prognooside osakonna juhataja saa eksida kaardile kantud kuupäevades. Teine kummaline asi on muidugi see keskmine... Ahjaa, see oli ühe dimensioonidest pajatava postituse jaoks broneeritud. Aga see pole ka oluline. Oluline on tegelikult asja juures see, et varieeruvused on üsna ulatuslikuld nii siin kui sealpool teaduse piire ka kattuvaid alasid uurides. Tuleb vist tunnistada, et me ei tea, milline talv meid ees ootab. Ning küllap on see ka mingis mõttes parem. Jah, kuigi loendamatu hulk kassahittidest jõulufilme on ootamatult pühade hommikul maha sadavat lund kasutanud puändina pea sama palju kui Ladina-Ameerikas toodetud argipäevastes koduperenaiste menuseriaalides insesti, jääb ootamatu ilmamuutus tähtpäevade raamidest välja tõstetuna siiski oodatud nähtuseks. Või olen ma ainus kellele meeldib ärganuna, silmist unehägu pühkides, aknast isukalt pilguga uut ilma püüda – iga hommik omaette kunstiteos. Ilmakunst.

Kunst on tunda piire, et siis nendest nagu möödaminnes hetkeks üle tantsida, et siis jälle raamides maailmapildis süütul ilmel edasi liikuda.

Tänane lugu siis kuidagi selline ... aliceimedemaalik ... vähemalt minule tundub nii. Ja eks need väsinud sügisõhtud imedemaale sarnanegi.

Maja Gullstrand – Hemligheter

Poogen põõsast

2009-10-27T07:02:00.005+02:00

Ahjaa, möödunud nädalal sai üle pika aja siis üht pisut poognaga tihedamalt seotud üritust külastatud. Mõtlesin, et ma sellest ei kirjuta, aga kuna suurt muud ka ette ei jäänud, võib ju väikese kokkuvõtte teha.

Nii kummaline oli üle pika aja taas nostalgiliselt mitmed tunnid varem sihtpunkti jõuda. Meenus näiteks poogna sügiskarneval Laitses neli aastat tagasi, kui ma oma raskete kandamitega jõudsin pärale vist ca 5 tundi varem. Sedakorda saabusin pealinna küll ilma hoburakendit nõudva seljakotita ning kellgi pakkus vaid pisut alla kolme tunni ürituse alguseni. Asi seegi. Vedasin ennast traditsiooniliselt Von Krahli. Hakkasin mõtlema, kui palju ma oleks seni elus kaustikuid täita suutnud, kui ma Tallinnas elaks? Seal on lihtsalt võimatu mitte kirjutada. Seda siis, kui üksi sinna maandun. Kunagi Tartust pealinna pilli mängima kord nädalas rännates, istusin iga kord seal teisel korrusel ja kirjutasin. Kirjutasin palju. Ikka nii päris tubli mitu lehekülge. Ei olnud seegi kord erand.

Pool tunnikest enne ürituse algust otsustasin siis vaikselt piiluda, mis sorti tegelasi oma urgudest välja roomama hakkab. Seisin Harju 1 vastas mäenõlval (ma ei tea mis park/mägi see ametliku nimetusega on), popsutasin mõnuledes piipu ning kiikasin aeg-ajalt ukse poole. Ma arvan, et seal tekkis minu esimene ürituses pettumine ja ka õnnestumine üheskoos. Natuke nördinud olin selles, et tuttavate inimeste voogu kohe kuidgai silmata ei suutnud, ent samas pakkus just see ka rahulolu – vähem tuttavaid inimesi, vähem inimesi kes mind ära tunneb ja lootus vaiksemalt üritusest läbi libiseda. Selgus, et eksisin kõiges, aga see polegi nii oluline.

Lõpuks ennast sisse vedades leidsin, et paar tuttavat nägu siiski on, kuid targu hoidsin ennast viimasesse ritta, sest oma viimaste poognaridadel tegutsemiste tulemusena polnud ma kuigi kindel kui hea meelega üks või teine tegelinski mind seal näha võis. Liiati oli etlejategrupeering isekeskis seletamisega ametis. Ai, kuidas mulle ei meeldi, kui sellistes ringkondades mind pärisnime järgi hüütakse. Liiati kui hüüdja on esmapilgul võhivõõras. Selleks igatahes ma valmis küll polnud. Samas võib ilmselt tunda end meelitatuna, kui mu ametiks pakuti emakeele õpetajat. Ei, kahjuks siiski mitte. Minu keelelised komistused on ju tegelikult selleks liiga suured. Peale selle, et ma oma käe totaalselt verd voolama suutsin panna, jäi ürituseelne sagimine õnneks minust parajalt kaugele. Suutnud veenikraanid kinni keerata, algas juba ka üritus.

Esimeste sõnavõttude ajal üritasin ka midagi oma musta raamatusse kirja panna, kuid vaadates kui hüpernegatiivne see antud kujul välja paistab, lõpuks siiski loobusin. Kaua sa ikka mainid fakte, mille tõdemiseks ei pea olema geenius: halb akustika, ebalev helimees, kulme kergitama panevad laulud, etlemisoskuste vaeguse all kannatavad luuletajad, rambipalavikulised poeedid, tekstide hõõrdumised, tarbetud lisakommentaarid... Pean ma jätkama? Ometi, vaadates minu negatiivset nägemust, võib ju üritust tegelikult mõneti kordaläinukski nimetada, sest ei saa ju oodata suuremate lavakogemusteta inimestelt mõtteid meelalt lühistavat etteastet. Ei olnud ju kava tekstitäpsusega paika pandud ning kaheldav isegi eelproovi läbiviidus (unustasin seda hiljem küsida). Üks asi, mida tegelikult saanuks teha, oleks autorite pisut mitmekesistamine. Samas ehk oleks teatraalse etlemise suurkujud rikkunud pisut üldpilti, mis nagu juhtus ühe ekspromptse lisa lavale astumisega. Oleks hea, aga koht vale. Ehk siis üldmastaabilt võis ju mingil kombel rahule jääda. Mis sellest, et maitsemeeled soovinuks midagi mõnukõditlevamat. Omal soovil ürituse sisse suitsupause pikkinud, sattusin paar sõna ka teiste tegelastega vahetama kvaliteedi osas. Laias laastus arvamused kattusid.

Üritus läbi, leidsin ennast aga sellise eksinud oravana inimeste seas. Tegelane, kelle poole mingi hetk minek nagu pooleldi kokku lepitud sai, ei jõudnud üritusele, busse kodumaile liikumas enam polnud ning muud pealinnatutvused öömaja otsimise osas kaheldava väärtusega. Sagin vaikselt vähenes ja tõusis taas, kuni lõpuks sain ühelt Pärnu poole hiljem kihutavalt tegelaselt nööbist kinni ning sai autos koht broneeritud. See aga eeldas järgnevast koosistumisest osa võtmist, milleks, oh üllatust, osutus peale mõningast jagelemist Von Krahl. Tundsin suurt puudust kunagistest kogunemistest osa võtnud tegelastest. Kuidas sa suhtled inimesega Tere, ja kuidas teie nimi poognas on? ... Ahnii, meeldiv tutvuda ... (palun ära rohkem kirjuta). Kartuses, et mõni üritusel osalenu mingil imekombel siia lehele sattub, mainin ette ära, et ma ei rääkinud sinust, kallis lugeja. Ja tõenaosus, et ma sind siin ei maininud on seda suurem, et olin mina vististi see, kes kõige rohkem poognas ühel või teisel viisil vegeteerivaid tegelasi nägi/ära tundis (mitmed üsna sala nurgataha end hoidnud). Võin ehk kogemata eksida, kuid olgem eneses kindlad. Umbmäärast juttu ühest-teisest jätkus vist mingi paariks tunniks. Kogemata suutsin vestluste käigus end mõnest „vääriti“ mõistmisest välja keerutada ning üleüldiselt ei olnud ju midagi nii kohutavat, kuid sellist midagi tühja jäi küsimärgina siiski õhku rippuma.

Paar päeva hiljem üritasin mind nimepidi kutsunud, minu hinnangu põhjal elitaarse poogna autori tiitli ära teeninud, tegelase sõnasabadest kinni haarata ja lühijutu valmis kirjutada. Kui ma pärast nelja tundi leidsin ennast jätkuvalt teises lõigus tähti-sõnu-lauseid ümber paigutamas/kustutamas, tõdesin, et on asju... See jäi ka viimaseks korraks kui viimasti poognasse sisse logisin. Ei vääri ju inimene sõnaõigust teiste kallal närimiseks, kui tema pädevus on kaheldava väärtusega ning ta ise ei suuda üht kiiksuga novellihakatistki hoobilt valmis kirjutada.

Tänane lugu on siis selline:

The Bangles - Walk Like An Egyptian

Ring sai täis

2009-10-12T02:01:00.005+03:00

Ja nii see siis algaski. Panin hommikumantli selga, seadsin sammud vannituppa, küüsrisin hoolikalt hambad puhtaks, kammisin juuksed ning läksin õue. Millegi pärast mulle meeldib suitsetada pestud hammastega. Kuidagi hoopisteistmoodi on. Eriti külmas öös. Tänavavalgustus oli korrapäraselt välja lülitatud ning poolringist väiksemaks kahanenud kuu mattus paksude pilvede taha. Polnudki nii külm kui eile. Puhusin sigaretisuitsu kujuteldavate valgusvihkude poole ning nentisin fakti, et ega mingit erilist tunnet küll pole. Lihtsalt fakt, et paberite järgi pean ma nüüd vanusepäringutele vastama uue numbriga – 26. Just täpselt viis minutit üle südaöö olnud ma ilmale tulnud, ütles ema. Ja oli ka miskites paberites kirjas.

Ageg mõtelda, mis siis möödunud aasta jooksul korda saadetud? Peaks mainima, et üsna kummaliselt mõttetu aasta on olnud. Selline loobumistähtede all mööda saadetud. Meenub täpselt aasta tagasi juhtunud seik reservväe kordusõppustega, vitraažikojast lahkumine, üle ma ei tea kui pika aja täiesti kaine festival – HRL, häguselt midagi Tartust, rohkem metsast, tekkinud ning hääbunud üle-lombi-tutvused, siin-seal sõnadeta jagelused ning eraklikustumine. Seda viimast olen siis vast kuu vältel mingil moel ka ennast likvideerimas leidnud – liiga palju head ning liiga vähe halba mõjub täpselt sama moodi kui ülesöömine. Liiati on minu jaoks laus eraklikkuse sümboliks olnud töökoht Eestit juba aastaid tagasi likvideeritud.

Inimestest pöördvõõrdumise järgmiseks sammuks peab ilmselt mingi tähistamise ka siis ette võtma. Ei suuda hetkel isegi ette kujutada, kuidas seda organiseerima peaks. Või siiski? Leidsin sauna pealsest toast hunniku vanu vinüüle ning aparaat mis neid kettaid sööb osutus samuti töökorras olevaks. Saunavinüüliõhtu? Kõlab naljakalt, aga samas oleks kohale saabuv seltskond selline, kellel selle vastu midagi ka poleks. Huvitav, mis siis saaks, kui ajaks kokku inimesi mitmest erinevast tutvusgrupist? Need grupid, mille ma unarusse jätnud olen, ma mõtlen. Pea alati olen suutnud oma tutvused kindlalt kastidesse lahterdada ning nende omavahelist suhtlemist vältida suutnud ning vastavalt kastile oma nahka siis värvinud. Ja siis tuleb keegi ja küsib, et kes see ja see seal olid. Nagu oma elust ei piisa. Aga tagasi pöördvõõrdumise juurde (mulle meeldib see sõna rohkem kui tegu).

Teine samm oleks ilmselt siis suleliste seltskonnaga ühinemine nii ca 9,5 päeva pärast. Ai kuidas nad kõik muutunud on. Või mitte inimesed polegi vast nii palju muutnud kui see üldine pilt. Loom on sama, aga värvid teised. Nagu too videolõiguke kameeleonist, mis mulle täna päeval korraks ette jäi. Kahtlen, kas hetkel enam üles leiaks. Aga tintsulgpartidest rääkides kurdaks ühel hobiks saanud teemal vist natuke. See ei käi siis kõigi pihta. Lihtsalt üks jäi oma laia nokaga mulle talla alla ja paistab üsna pirisev olevat.

Mulle meeldib ilus ja korrektne eesti keel. Juhtub, et täiesti kummaliselt ebasobivatel ajahetkedel leian ennast mõnd eki sõnaraamatut sirvimas ning ennast harimaski. Jah, ma tean, et blogiveergudel ma eksin rtograafiareeglite vastu arvatavasti üsna sagedalt, aga see on ka puhtalt ilma viimistlusteta lobisemine. Kui aga kirjutatu osutub selliseks sihilikuks tarbematerjaliks (see blogi siin ei ole suunatud lugemiseks vaid on lihtsalt kirjutamise otstarbeline ning avalik seetõttu, et kui mingil kummalisel kombel kellelgi on tahtmine midagi minu mõtetest sirvida, siis on tal selleks täiesti vaba võimalus olemas). Tarbimise all mõtlen ma nii ametlikku paberimajandust, ajakirjandust kui ka ilukirjandust, mis vastavalt liigile omas suunas millegi edastajana üles riputatud on. Jätame bürokraatia ja keeleseaduse täna kõrvale (eelkõige kuna ma ei saa viimase vastu võidelnud lehtedest kohe mitte kuidagi aru) ning võtame selle ilusa pardi. Mäletan, et mingi paar parajalt suurt pihutäit aega tagasi see sama platyrhynchos istus mu kõrval ja kiitis laial nokal, et korralik arvustus teostele on alati teretulnud. Läks mööda aeg ning kohtusin kunstnikega, kes olid meie puhta emakeele radadelt üsna rappa eksinud ning eks ma oma hobist tingituna siis pakkusingi välja paar ust, mis näitaks milline meie kultuuri tugitala tegelikult on. Ei midagi ülimalt keerulist –paar reeglit koma tekstis kondamisest, paar viidet mõne sõna tegelikust käändumisest või pöördumisest jms. Minu arust kunstnikele, kes on juba oma teel üsna kaante vahele astumas, täiesti elementaarselt vajalikud teadmised. Kuid selle vastu sain ma sellist huvitavat partlaskeelt enda suunas, et mul jäi suisa suu lati. kui ka meie tulevased toimetajad ja kirjandusklassikud peavad õigekirjale viitamist sulaselgeks solvanguks, siis tahes-tahtmata tekkib paar mõtlemapanevat (mind) küsimust. Kellele siis tegelikult korrektset keelt vaja on? Emakeele õpetajatele, et oma väikese palga eest millegi saatel klassi ees taielda? Milleks see taidleminegi kui kogu trüki- ja kõnekeel on autori suva-juhuslikkuse printsiibil üles ehitatud? See, et mõne aastakümne pärast, täielikult vaba evolutsioni elanud, on keel mööda maad laiali killustunud nagu inglise keel Helsingtoni ja Bronx’i vahel, ongi keele loomulik evolutsioon? Et äkki laseme kohe Rohelistel Savipõrsastel Eesti kakskeelseks muuta, et varakult kirillitsas inglise keelt harjutama hakata? Mis jääb üldse meie kultuurist alles kui meil pole oma keelt? Kui arvata, et pingutan võrdlustega üle, kuna tegemist on ju siiski kõigest paari kirjutisega, siis... Ilukirjandus on ju meie keelekultuuri suurim tugitala. Või ma eksin?

Noh, läks natuke pikale vist nüüd. Aga eks see kajastab ka minu nägemust sellest, et mitte relvajõud vaid vaim defineerib selle, kes me oleme, aga see on hoopis teine pikem jutt. Aga tagsi siis juurte juurde.

Et siis täna see päev koitis. Ma tean, et paljudel inimestel on vastupandamatu harjumus kõiki toberõõmste smailikuhjadega alatasa õnnitleda. Teised, kes enda arvates natuke lähemal seisavad, pärivad, et mis see kingisoov ikka oleks. Mida mina kingiks täna tahaks, oleks see, et mingeid selliseid „päikest :)(:XD@-/>3“ asju ei tuleks postkastidesse või sõnumitena. Kui just on vaja selleks inimese meeles pidamiseks just sünnipäeva, siis, olgu, rääkida ju võib. Aga ma ei kannata „tere... *piinlik vaikus* et... *kadumine*“ stiilis vestlusi. See maalib liig rõhutatult üleüldise inimeste ebaolulisuse. Nagunii tegi teile meeldetuletuse orkut või mõni säherdune vidin. Ma ei taha tänases päevas mõttelagedat tühjust. Ma tahan sisu. Jah, just, lähen otsin hmmikul endale mingi raamatu tänasesse päeva.

Aerosmith - Janie's Got A Gun

Ja ma ei teagi, miks just see lugu. Jäi kuskil ette paar päeva tagasi. Tekstiga seotud õige natuke, kui kujutlusvõimel lennata lasta.

P.S. Kunagi oli üks täiskasvanutele mõeldud jutt sama pealkirjaga. Ma ei tea kus, aga millegi pärast on jäänud meelde. Ei olnud kõige halvemini kirjutatud. Selle irvitusega siis kõik ja sirge seljaga hommikusse!

Tagasi juurte juurde

2009-10-07T03:42:00.010+03:00

There is a pleasure in the pathless woods;

There is a rapture on the lonely shore;

There is society, where none intrudes,

By the deep sea, and music in its roar:

I love not man the less, but Neture more...

-Lord Byron

Millegi pärast tundus mulle sel aastal ringi ekseldes kõige kummalisem see, et nii vähesed inimesed suudavad end tänavasillutiselt lahti rebida ning kasvõi korrakski metsa jõuda. Veel enam sel aastal. Sel aastal on olnud praktiliselt ideaalsed ilmad metsas käimiseks – metsa õhku värskendav niiskus, mõõdukas temperatuur... Ja mitte ainult ilmad. Näiteks kõige sagedamini metsas närvisüsteemi kuumaks kütvad tegelased – sääsed. Lendavaid putukaid metsas terve aasta jooksul praktiliselt pole olnudki. Paar pirinat siin seal, aga võrreldes eelmiste aastatega oli tiibade kvantiteet kordades väiksem. Veel metsas käigu poolt – sel aastal vallutasid metsaalused loendamatud marjaannid juba kevadest alates. Pean tuinnistama, et ma pole varem kunagi näinud nii tihedalt metsmaasikaid täis olevaid raiesmikke või mustikatest mitmeid kuid mustavaid metsaaluseid. Selle asemel, et turult paar marja osta, võinuks sel aastal kerge vaevaga ise oma moosivaru või niisama suumagus kokku korjata. Ning veel lisapunkte – loomad. Ma pole küll leidnud kuskilt ametlikku statistikat, aga nii palju kui mina liikusin, siis oli sel aastal märkimisväärselt suurem tõenäosus kohata metsa servas kitse, põtra, metssiga, jänest... Miks peab neid loomi ainult trellide tagant vaatama? Võtta paar päeva vabaks, jala või ratastel, üksi või hulgi sammud looduse rüppe ja... Nautima.

Muidugi on nautimisel ka omad piirid. Postituse alguses välja toodud tsitaati kohtasin juhuslikult ühes kergelt ärritavas filmis, mille järgi inimestel talitada kindlasti ei soovitaks. Filmiks oli siis Into the Wild. Looduses peaks alati meeles pidama, et mitte inimene ei ole see kõige kuningas vaid lihtsalt osa sellest. Loodust peab armastama, mitte valitsema. Valitsemise kohta on mul üks huvitav ettekanne otsitud TED’ist, aga sellest mõni teine kord koos mõne muu huvitava teooriaga, millel tegelike tõekspidamistega mitte midagi pistmist ei ole.

Ahjaa, kui siin kõik metsas käigu poolt oli nii positiivne, siis mõne inimese jaoks leidub ka kergelt negatiivsemaid elamusi. Kohtusin minagi, kuid elasin üle. Põhjus lihtne – minu puhul pole tegemist nii sügavaloomuliste nähtustega. Esiteks tervis – mina lasin sügiseses rabas põlvini vees pool päeva ringi istusin peale seda pea nädal aega üsna tubasel režiimil ning sain keelu taas jõhvikakorjamisretkele kaasa ronida (mis iseenesest väga hull kah polnud, sest oma varu sain ma päris kenasti kokku). Teine peletav (mõne inimese jaoks) nähtus on aga pisut ootamatum – ämblikud. Ei, eestis ei ela looduslikult inimesele ohtlikke ämblikuid, kuid see ei muuda fakti, et mitmed inimesed kannatavad vähemal või suuremal määral araknofoobia käes. Tabasin selliseid omadusi ka endalt. Kummaline on see, et mulle tegelikult nagu ämblikud meeldivad, aga üks metsaretk lõppes siiski nii, et mina istusin tee pervel kuniks teised metsast välja otsustasid tulla. Mingeid pisemaid ei pane metsas enamasti tähelegi, aga keda sel aastal oli ebatavaliselt palju, olid ilusad hiiglaslikud ristämblikud (Araneus Diadematus) kogu oma liigivärvikirevuses. Ja ega nendes kuni kolmemeetristes võrkudes puude vahel ja võrgu keskel lösutavast pontsakast kaheksajalgsest polekski suurt midagi, aga kui sulle selline elukas paari minuti jooksul neli korda kümnekonna sentimeetri kauguselt otsa vaatab, siis võib sattuda ette tõsti kord kui metsas kondamisest selleks päevaks isu täis.

Loodus on kui juurte juurde tagasi pöördumine. Mingil moel pöördusin minagi nüüd oma juurte juurde - asusin taas tihedamalt poogna lehekülgi sirvima ning tegin ise pea pooleteise aastase pausi järgselt katsetuse üks luuletus valmis kirjutada. Kuidagi mõnus ebalev enesekindlus puges sisse. Nagu oleks kodus tagasi. Koju on küll pikk maa, aga muudatusi selle tarbeks olen tegelikult juba ette võtnud. Maailm on liiga väike, et olla punkt enda nimes.

Ning üks metsadest inimesi peletanud fakt veel – sel aastal metsas seeni peaaegu et ei olnud. Aitäh, head ööd!

Cat Stevens - Wild World