20160312

Laisa inimese linnujaht

2013. aastal kui estbirding korraldas avatud linnuvõistluse nime all Ökoralli, juhtus nii, et kogu aeg Taevaskojas käiku edasi lükates, jõudsime Monikaga oma jalgsiretkega sinna päev-paar pärast vesipappide lahkumist põhjapoolsematele aladele. Et sel aastal sama ei juhtuks, võtsin Taevaskojas käigu ette möödunud pühapäeval, et kindel punkt sealt ära võtta. Eks ta natuke laisa inimese linnukoht ole, aga lind on lind ning eks aega otsimaks mõnd teist head jõeköstri talvituspaika nappis samuti. Kuigi ökorallist on juba enam kui aastake möödas, on ikka veel raske harjuda motoriseeritud transpordiga linde otsima minna, aga hetkel oleks jalgsiretk olnud natuke liiast – loksusin kohale ühistranspordiga.

Vesipappe leidsin üles kolm, sisemaal pesitsevate rähnide nimekirjale sai joon alla tõmmatud ning nimekirja lisandus ka paar oodatud kohalikku värvulist. Kokku aasta nimekirjas nüüd 48 liiki. Peatselt lisan jooksva aastanimekirja ka blogi serva.

Järgmisi plaane pole veel paika pannud. Aega napib. Estbirdingu kevadretkele minna ei saa, kuigi too oleks üsna kasulik retk mereliike arvestades. Esimene tõsisem linnurallitamine tuleb märtsi viimasel pühapäeval, mil toimub juba 15. korda linnade linnuralli. Sel korral tuli mõte mitte võistelda kodulinnas vaid valida välja üks Eestimaa linn, mis pole 15 aasta jooksul veel kordgi võistlusel osaletud.
Pühapäeval läbi Kiidjärve jalutanud, peatus omal algatusel minu kõrval kena väike auto, mis transportis mind Taaralinna tagasi. Plaan oli liikuda ühistranspordiga, sest eeladsin, et minu võssa kasvanud näost ei ole võimalik tuvastada eeskujulikule priiküüdi taotlejale omaseid näo jooni, aga imesid juhtub. Igatahes tänud oranžile autole ning autos mänginud retro.fm-i pala ka tänaseks blogilooks, meenutamaks lapsepõlve.

20160302

Kevad kraabib uksetaga, ehk talvekuudele joon all!

Lubatud inventuur kalmistutel jäi muidugi ära, kuna ilmad ei olnud vastavad. Mõneks ajaks unustasin siia kirjutamise sootuks ära, siis sidus kehv tervis jalad kinni ning töised ületunnid nõudsid oma osa nädalavahetustest. Üht-teist ikka juhtub jalutades kohtama ning liigikogum on vaikselt tilkunud 42-ni. Peotäis lihtsaid liike ootab veel korjamist, aga nendega pole kiiret. Põhiline rõhk oleks ikkagi haruldasematel talikülalistel nagu männileevike (sel talvel pole Eestis kohatud), mägi-kanepilind (sel talvel mõned vaatlused rannikult ja saartelt), hele-urvalind (sel talvel üks vaatlus Ilmatsalus) jms. Seni pole õnne nendega olnud, aga aega veel jäänud umbes 4 nädalat mõne leidmiseks. Kui nüüd tervis ja muu elu-olu alt ei vea, õnnestub ehk varsti Tartust väljagi saada. Kakud on häält tegemas ning rähnidki trummeldavad usinalt kevadet. Lisaks on rannikul mitmed varakevadekuulutajad juba esimesed luuresalgadlkõunakaartest kohale saatnud (kiivitajad, põldlõokesed, hanelised, hüübid jne.)
Rähnidest rääkides, siis oli hea kuulda valgeselg-kirjurähni trummeldust uue Eesti Rahva Muuseumi tagant. Hoolimata sellest, et inimene on nende pesitsuspiirkonnas teinud kõik endast oleneva, et need rähnid minema ajada, on nemad alles jäänud. Mõni aasta tagasi sai vaadatud, kuidas need linnud uuristasid pesaaugu Kruusaaugu serval kuivand puusse. Mõni kuu hiljem tuli peale pargi hooldus ning nüüdseks on antud kohal mitte midagi ütlev ja kuhugi viiv 5m laiune siht. Kruusaauk okupeeriti lumetorutajate poolt ning ERM sai kah oma tahtmise. Kevadel üritan sealt ikka läbi jalutada, kuid linnulootus on antud paigaga üsna kesiseks muutunud hoolimata uuest kaitsealast. Soovin jaksu ja visadust oma lemmikrähnidele seal vastu pidamiseks.
Ilm on eesti talvele kohaselt üsna heitlik, sestap peab tänama õnne, et matk mööda jõge sai tehtud päev enne seda kui vesi ujutas üle olemas oleva jää ning see omakorda kiiremas korras kandevõimet langetama asus.Lume ja jää sulamine on aga igal aastal üks piinlikemaid momente millega silmitsi seista tuleb. Kui statistika näitab inimeste loodusteadlikkuse kasvu ning keskkonnasäästlike eluviiside trendikust, siis reaalselt looduses käies tundub küll, et selle nööri teises otsas on märksa raskemast kaalukategooriast tulevad kehakultuurlased. Võime alustada prügivöönditest, mis algavad ca 30m kauguselt iga suurema toidupoe uksest. Garaažiblokkide juures ei näe enam roostetavaid võrre vaid tavalist olmeprügi ilma rohelise kastita. Linna piiridest välja jõudes märkame kohe põõsastes külmikuid ja telereid ääristatud Made To Go pakenditega. Omamoodi väljakutse inimmõistuse mõttekäigu dešifreerimiseks pakkus aga Tartumaa üks populaarsemaid ning paremaid linnualasid – Aardla polder. Kui kevad käes, muutub polder ikka erinevate inimeste jaoks ahvatlevaks. Kalamehed püüavad kraavidelt kalu, linnuvaatlejad otsivad põnevaid liike ning suur kevad põues põksumas sattub mõni paarikegi privaatsust otsima. See poldri nurk tundus aga olevat nagu osake konveierlindist. Kuivtreeningu tagamiseks leiutatud kaitsevahandid, paberid ning pakendid vedelesid ilmselt seisvast autost ca kahe meetri raadiuses ligi paari tosina eksemplarina. Ainsa positiivse mõttena tuli pähe, et vähemalt need prügikastiromantikud hetkel veel ei paljune.


Edasised plaanid liiginimekirja kasvatamiseks on hetkel veel natuke ebaselged. Alanud kuu jooksul oleks vaja kätte saada veel mõni talikülaline ning vaikselt hakkavad juurde tiksuma kevadekuulutajad. Kui mõni põnevam retk ette jääb, siis üritan ikka kirja kah panna, kuigi sobivat ajahetke on natuke raske leida.
Lõpetuseks natuke j-rock`i. Millegi pärast satun just kevaditi kuulama Tõusva Päikese Maa muusikat. Väike killuke siis tänasessegi päeva.