20160111

Liiga külm, et olla lind

Esimesele selle aasta täispikale nädalale võib joone alla tõmmata. Miinuskraade jagati nädala sees kamaluga, seega kulges valdav osa talvepuhkusest ilma retkedeta. Paar korda tuli muude kohustuste tõttu siiski nina välja pista. Kirja läksid teiste seas üks nukra ja külmetunud olemisega noor hõbekajakas Emajõel ning väike siidisabade seltskond. Kuna möödunud aasta oli pihlakasaagi poolest pehmelt öeldes niru, siis neid viristajaid maja ees väga näha ei lootnudki. Õnneks meelitasid viirpuud nad siiski kohale. Varasematel aastatel on nende salgad siin 200-250-pealiste parvedeni küündinud, ent sel korral lugesin vaid 12 lindu (päev hiljem küll 16, kuid endiselt väga väike salk).
Laupäeval tundus külm natuke tagasi tõmbavat, ning värvuliste salkade lootuses sai jalutatud Lange-Aardla-Haaslava vaheliste jäätmaade ja põldude servil. Tegelikult kujunes linnuvaene retk pooleldi ellujäämiskursuseks. Ilmselt ülehindasin linde ja ennastki. Varemalt värvulisi talviti pakkunud nurgad olid tühjad ning kerge tuuleke sundis mindki trajektoori muutma, ning metsade vahele siirduma. Kinnitust sai fakt, et ka Tartumaa metsad kubisevad suur-kirjurähnidest, väiksemad värvulised on aga üsna vaikseks jäänud isegi metsateel. Neljatunnine retk lõppes vaid kahe uue aastapunktiga.
Mis valesti, see uuesti. Pühapäevane retk viis läbi vana tuttava Ihaste luha. Peamine liik, mida näha lootsin, oli muidugi jäälind veepuhastusjaama kraavil ning kuuldus, et suudmealal olla veel nädalake tagasi sinikaeltega üks piilpart seltsinud (hea talvepunkt Tartumaal). Ilm oli retkeks suisa imeline. Särav päike soojendas põski ning külmakraadid olid pea olematud (nii 16-18). Kas on meie talvituvad türkiissinised linnukesed suure külmaga otsa saanud või istusid nad kraavi alguses väljalasketorude juures, seda ei tea, aga jäälind jäi nägemata. Ka jõest oli kraavi sissevoolu kohas suurem osa külmunud ning poolest tuhandest pardist leidsin vaid 15. Ehk lõi külm nende loomuliku rändeinstinkti saiast sassi söödetud kõhtude leevenduseks tööle? Isegi luhapõõsastik oli asustatud hõredamalt kui turismilennuk Süüriasse. Veidi maad ülesvoolu, keset külmunud jõge, leidsin päeva üllatuse – laululuik. Esmalt arvasin, et lind on jäävangis, kuid lähenedes tõusis lind püsti ning astus paar sammu. Tegin eemalt paar pilti ning jätsin rahule. Küllap leiab tee puhastuskraavini, kus natuke vaba vett. Vahepeal võrdlesin möödundaastaste kukkurtihaste pesakohti eelmisel talvel kohatutega ning tundub, et linnud on vähemal või siis päris suurel määral jõest kaugemale kolinud. Samas võib osa infot detsembritormiga ka kadunud olla. Olgu põhjus mistahes, neid pesi meeldib mulle alati vaadata. Liigilootust matma hakates sattusin veel peale kolmele urvalinnule. Nii väikest seltskonda ei tulegi meelde, etoleks kohanud. Turu- ja kaarsilla alustesse lompidesse oli veel kogunenud sadakond sinikaela, nende seas Tartu kõige tuntum lind. Too valge sinikael, eeldusel, et tegemist on sama isendiga (olen selles üsna veendunud), peaks minu mäletamist mööda olema vähemalt 6 aastane, muutes küsitavaks nisunuumtoidutoodete otsese tervist kahjustava efekti. Et mind valesti ei mõistetaks, siinkohal ei propageeri ma kindlasti veelindude saiaga toitmist. Pigem vastupidi. Kaudne efekt võib külmade jätkudes ning viimaste vabade aukude jääkaanega sulgudes end õige demonstratiivsel moel esitleda.




Kokkuvõtvalt kahe päevaga 35km jala ning 19 km ühistranspordis. Paljud loodetud liigid puudu, milles saab võrdselt süüdistada nii ilmataati kui ka valesid otsuseid aja ja marsruudi valikul. Aasta algusest 33 liiki meenutab küll pigem liimipaberile kinni jäänud kärbse ponnistusi lendama hakata, aga aasta on veel pikk, ning loodetavasti mahub sisse nii mõnigi üllatus.
Laulusoovitus:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar