Lugedes taaskord looduskalendrit, tuleb välja, et suur hulk meie talvistest tiivulistest sädistajatest kevadpäikese paitust oma sulekuuel ei tunne ega näe – karm talvepakane nõuab lõivu. Esmapilgul seda tänavatel tähele ei panegi, sest päikeselised hommikud on ka karmi pakasega tihedalt täis pikitud värvikaid viisijuppe, ent pöörates tähelepanu urbaniseerunud laulikute estraadikavade ettekannete asukohtadele võib märgata, et hõrenemine on toimunud. Vähemarvukaks ei ole muutunud mitte häälekad linnuparved vaid parvede esinemissagedus. Muidugi ei ole toimunud massilist parvedena hukkumist, kuigi see nii võib kõlada – vähemusse jäänud linnud lihtsalt regrupeeruvad suuremate ning elujõulisemate parvedega ning ühinevad nendega toiduotsingutele, jättes nii mõningad toidumajad ilma külalisteta. Toidujahigruppidena, sageli moodustatud mitmetest eri liiki lindudest, rünnatakse toitumisalasid, mis lisaks energiarikkale toidulauale pakuvad ka tuulevarju ning külmakaitset. Rääkides energiarikkast toidulauast, jäi kuskilt silma, et sel aastal olnud osa lindudele mõeldud rasvapallikestest liiga kõrge vee sisaldusega, mis pakase käes jäätunud ning linnud hoolimata heatahtlike inimeste püüdlustest ikkagi nälga jätnud. Kuigi rasvatihane võib oma väikse nokaga 15-20 minutiga läbi toksida kõvast pähklikoorest, loetakse temperatuurini -20°C viidud vee (jää) tugevust võrdeliseks graniidi tugevusega ning paluda ühel väiksel linnul end kivist läbi „närida“ on ilmselgelt liiast. Kui võimalik, ostke oma sulelistele sõpradele siiski kvaliteetset toitu, vastasel korral võrduks see näljasele inimesele toiduorgiaid ning -sõdu kujutavate slaidide näitamisega. Aga tagasi esialgse teemaarenduse juurde. Pühapäeval tabas meie Kesk-Lääne-Eesti alevikku turske tuisutaadi mehine möll, mis tõstis oma kere kuumaks kütva tööga termomeetri näitu mitme pügala võrra soojemaks.Algaja linnuhuvilise jaoks, kes püüab talvekuudel oma esimesi samme lindude vaatlemises/kuulamises astuda, võivad rasvatihased parajat peavalu põhjustada. Paar viisijupikest nagu „sitsikleit-sitsikleit“ ei ole sugugi ainsad lauluread, mida need sidrunkollaste kõhualustega värvulised esitavad. Nende repertuaari loetakse ligikaudu kaks tosinat erinevat viisikatket, ning olenevalt elupaigast võivad ka need tublisti oma kõlalt varieeruda. Nii juhtubki, et kui amatöör-ornitoloog oma binokli veebruari kuus uut laulu kuuldes põõsasse pöörab, leiab ta jälle eest vana tuttava rasvatihase. Pühapäevases tuisus läksid aga tihased hoogu rohkem kui oleks oodanud. Laulunoodid muutusid teravamaks ning kostsid tuisu ulgumisest märkimisväärse selgusega üle. Selgus, et soojemate tuulte ajel olid külmade ilmadega tihedamalt kokku kolinud rasvatihaste isasemad pooled hakanud oma võimu demonstreerima ning tugevama-õigusega tulevasi pesitsuspaiku enda omaks laulma.
Nii ma siis seisin trepil, ämbrid remondiprügiga näpuotsas, ning kuulasin lumeräitsakate rajukat näkku tuhisemist trotsides tuisulaulikuid hilistalve saabumist kolme testosteroonist pulbitsevat häälekilet pingutades tervitamas. Jah, kaugel see kevadki siis enam on.
Tänaseks lauluhääleks sulavate hangede vahele valisin energilise lady-rock'i esindaja Suure Lombi tagant – Theresa Jeanne ja grupeering nimega The Nearly Deads
