Üle pika aja sirvisin oma blogi jälitaja viiteid. Ega mul palju neid külalisi just käi, eelkõige tänu minu kirjanduslikule mandumisele (mõni päev, nädal, kuu, aasta pole lihtsal tahtmist midagi öelda), aga mõni huvitav viide siiski nimekirjas leidus, mis kukalt sügama pani. Isiklikuks lemmikuks osutus muidugi küsimus „Kas kitsed söövad kastaneid?“. Mugistasin kirsišokolaadi ning õuna närides pisut naerda, kuid pidin tunnistama, et küsimus on tegelikult pisut uudishimu tekitav. Mis siis muud, kui tuli minna guugeldamisretkele. Ja ennäe imet, leidsin ka vastuse. Aga et lugu korralikult ära rääkida, tuleb mainida fakti, et Inglismaal tegutseb Kitsede Veterinaaride Ühing (The Goat Veterinary Society), mis koguni annab välja oma ajakirja. Noh ja antud ühingus nö. üheks audoktoriks on härra David Harwood, kes tõesti on oma arvukate kitsede heaolust ja haigustest pajatavate teoste ning vaeste tudengite kitseks jutustamise kõrvale korraks maininud ühes Briti Veterinaaride Ühenduse (Brittish Veterinary Association) ajakirja Veterinary Record artiklis, et üks kits sõi hobukastani lehti, oksi ning mune. Tulemuseks olnud tõsine mürgistus. Ehk siis vastus valmis: Jah, kitsed söövad kastaneid, kui neil elu isu otsas on. Inimeste vastu on hobukastani munade mürk küll pisut leebem, kuid pähklite asendajaks neid võtta siiski ei soovitaks. Aga on ka loomi, kes tõepoolest neist mürkidest üle ning edukalt nende pruunide keradega maiustavad. Üheks selliseks loomaks nimetatakse hirve. Ah, et kui hobukastan, siis kuidas hobustele mõjuda võiks? 1557. aastal kirjeldas Willem Quackelbeen oma kirjas Pietro Andre Mattioli’le, et türklased Istanbulis söötvat hobusele neid mune paar tükki sisse, kui tollel kõhuga probleeme ning kõik lahenevat. Tänapäeval siiski mainitud toimesse väga ei usuta ning kõhuhädadega hobust omades peetakse paremaks konsulteerida oma ala spetsialisti, mitte kastanitega. Kuidas „puuvõõrikuõgija“ nimelisest linnust sai eesti keeli hoburästas, sellest juba mõni teine kord.

Ahjaa, tegelikult oli täna (ehk siis ametlikult juba pikemat aega eile) üsnagi põnev päev. Hommikuseks virgutuseks peale tunniajalist und kuulasin paari lindu Raadi surnuaial (hoburästas seal ei laula, küll aga sellised meistrid nagu musträstas, must kärbsenäpp, mustpea-põõsalind jt.), peale lõunat sukeldusin psühhedeelsete, psühhotroopsete, psühhotüüpsete mõnuainete maailma ning liasasin lõpetuseks ligi paarisja kilomeetrise hääletusretke viie masinaga. Eelmine kord kohatud kitse laip oli lõpuks Paide servast koristatud ning selle asemel sai nähtud paari õige vilgast ning vägagi elusat isendit võsa vahel silkamas. Päike venis sulava karamelli kombel horisondi poole kuniks taevasse jäid vaid suhkrusulased tumenevad laigud...

Ma ei ole just kõige ebausklikum inimene aga on hetki mil mõningad kokkulangevused litsalt muutuvad kummaliseks ning pälvivad minu tähelepanu. Näiteks võiks kohe tuua kellad. Juba pikemat aega olen täheldanud, et valdav osa kordadest mil kella vaatan, särab sihverplaadil kordav või sümmeetriline number a’la 06:06 või 23:32. Kunagine tuttav väitis, et korduvad ja sümmeetrilised asjad (ka déjà vu) on kõrgema jõu märk millelegi tähelepanu pöörata või lihtsalt valvas olla. Aga see selleks. Täna kordusid hoopis erinevad nähtused.

Kõige rohkem tuli näppu lehvitada tavapäraselt Puhu Ristis, kus teist autot oodatud sai. Pisut tüdinuna lendus kellegi suult fraasike, mille peale auto koheselt ka peatus. Ja sama kordus ka järgmise kolme autoga. Ning igas peatuspaigas laulis uhkelt rohevint. Kuigi too linnuke pole teabmis särav viisimeister, mulle tema hüüded meeldivad. Kui hästi vaadata võib igas põõsas hunti näha, aga kas mu hambad ikka nii sügavale ulatuks?

Üleväsimuse üleväsimus teeb keha ja vaimuga oma tavapäraseid trikke. Seks tarbeks lõpetaks postituse ühe hoogsa looga ning lubaks, et ma kunagi mõtlen jälle siia kirjutamisest.

0 aga…: