Eelmine aasta kirjutasin ma sellest, kuidas algas minu jaoks ketsihooaeg. Nagu paljud muudki minule omased sesoonsed nähtused, algas ka ketsihooaeg sel aastal minu jaoks märkimisväärselt varem. Oli see nüüd hea või halb, mine võta kinni. Midagi ennustama selle põhjal hakata oleks narrus. Fakt on see, et juba siis kui tänavad olid kaetud lumesulakiilasjääga tilbendasin mina kaelamurdvaid kukkumisliigutusi tehes mööda Tartu tänavaid, ise õnnelik nagu väike poisike. Hiljem veetsin õhtupoolikuid kergeid külmetushaiguseid põdedes teekruusi kummutades.

Paar nädalat tagasi soetasin endale siis lõpuks ka kevadised poevalged ketsid, kuna eelmise aasta nässakad, millega kevadvett vastu võtsin, olid tegelikult omadega väga väsinud. Koheselt sai need ka sisse õnnistatud päevadega, mil sammudes mõõdetud teepikkus jõudis kahekohaliste kilomeetrimärkideni. Metsad, maanteed, karstijärved, raudteetammid... Jõudsin ka hääletamisretkeni. Hääletamine on nagu kunst. Ja seda mitte oma keerukuselt vaid põhjuste defineerimiselt – mõni majanduslikel põjustel, teine teekonna nautimise tõttu, kolmas sihtmärk silmis, neljas küüdi pakkujaid piieldes. Hakkasin mõtlema, miks mina siiski hääletan. Olen põhjenduseks toonud varemalt üht, teist, kolmandat, kuid lõpptulemusena pole mul endal siiski õrna aimugi. Ja nii ongi (laenates üht parasiitfraasi). Hääletamine on nagu narkomaania. Kord sõltuvuse rüppe langenud, oled alati sõltlane. Küll võib sind halvast teest rohtude ja tahtejõuga eemal hoida, kuid sõltuvus jääb sinuga kaasa kõndima elu lõpuni. Nagu ka ketsihooaeg.

Kui esimesed kilomeetrikümned lumevaba maad mõõdetud hakkan tavaliselt lõpuks märkama, kui palju mul märkamata jääb. Sel aastal pööras minu tähelepanu minu tähelepanemat- tusele varahommikused kollektiivsed jalutuskäigud Raadi surnuaial – linnulaulu praktikum. Paarsada meetrit hauakivide vahel kõndinud ja meie grupi juht kirjutas märkmikku juba kaheksateistkümnenda linnuliigi nime keda laulu või silmaga tuvastada suutnud oli. Hämmastav kui pisikesed detailid võivad praksi süvenenult häirima hakata. Kaugustes haukuv koer või maanteel liikuv auto oleks tavaline, kuid ka eemal hauda riisuva reha krabin kruusasel haual või mahajäänute omavaheline sosin toob mõtted häiritult maapeale tagasi. Ja, nii tobe kui see ka pole, oma ükskõiksuse kiuste, tunnen ma oma mulli pragunemist. Ja kui linnud välja jätta (hetkel muusikaks taustaks mängimas punarinna sillerdav laul), juhtun ma kohmetusest käituma nii nagu poleks vaja – hambad korraks välja, siis mull koomale ning siis kuhugi sisemusse turtsuma. Hea on mööda inimtühja klanitud tänavat ketsides alla silgata. Vaata, aga ära puuduta, sest ma ei oska inimestega üldse suhelda. Las ma lendan oma ketsides koos vihmaveega. Ütle Tere!, naerata ning kunagi ehk joome ka kohvi või teed.

Tänaseks blogilooks on siis üks huvitav Rootsi grupeering. Vokaalmeistriks üks järjekordne hõbehäälne naisterahvas. Sedakorda Annlouice Loegdlund. Kahju ainult, et nende ükssilmse kaheksajalaga veebileht sedavõrd kole sisult on.

0 aga…: