Lumeliivarannapakasepäevitus

Kell võis olla mingi viis või kuus homikul. Võimalik, et isegi seitse, kuna ei pööranud ajale suuremat tähelepanu. Igatahes oli varajane hommik, rataste all olid ununenud või võõrad asfalti meetrid ning läbi jääkristallides sätendava akna võis ka kehvema silmanägemisega loendada mõned miljonid tähed. Oleks ju võinud kasutada võimalust paarile unetunnile lisa varastada, kuid mina passisin tähti nagu E. S. Thompson kirjeldab kohtumist St. Boniface lähistel Winnipeg’i Hundiga. Muidugi ei saa tähti võrrelda le Garou’ga ning neoonsiniste mõõdikuke kumas maanteel kihutavat autot hangedes rongiga aga millegi pärast meenus just too võimas elukas. Tähti poli palju.

Enn päikesetõusu jõudsin randa. Kui liiglagedad väljad mulle tavaliselt kuigi meelepärased pole, jäin sel korral päris pikalt tõusva päikese kumast oranžikaks värvuvat horisonti imetlema. Päikesetõus kestis terve igaviku. Käre pakane näpitas kõrvalesti, nina ning sõrmigi käpikutes, kuid seda ei pannud peaaegu et tähelegi.

Päike on nagu inimesed, keda me oma teel kohtame. Mõnikord juba koites värviline, teinekord keskpäevaks hajuvais pilvis. Paistab justkui kõik käiksid meist mööda, kuigi tegelikult oleneb päeva kestus iseenda pöörlemiskiirusest. Jah, pilvede hajutamine pole kuigi kerge. Raske on valida pöörlemiskiirust. Samas on just need vihmapiisakogumid rekvisiidiks pompoossetele hommikukohtumistele ning elegantsetele lahkumistele, mis ehk polegi mõeldud õlgu paljastama. Tänane päike oli nagu kirglik eskimo. Hetkekski ei vajunud värvid taevaääsilt, kuid samas valitses kogu aeg pastelne tuulevaikus. Nagu päev teekruusi või millegi huvitavama seltsis. Ometi selle kiire päeva metsaserva kustudes jäi alles pisut tühi tunne. Ei mingeid piimjaid hallutsinatsioone, ega tuumasiiliplahvatusi. Lihtne, ilus, lõplik ning kordumatu.

Tagasiteel oli vähem tähti või ma lihtsalt ei tahtnud enam vaadata. Laadisin patareid, kulutasin samas ning veeresin rammestunult tekkidesse. Ei ole keskaeg ... ei ole ... jah.

Mõni tund hiljem ärgates meenus auk põrandas, peas ning ajas. Paar kiiret läbi seinte käiku ning pea võib leida end taas õhkupeatavalt külmal hommikul rannaliivas purjekaid ujutamas.

• Katzenjammer - A Bar In Amsterdam

Selline mänguline muusikapala siis postituse lõppu, millest ehk oleks võinud oletada, et kõik möödub minu jaoks uneledes. Ei, kõik liigub kiirelt ja energiliselt. Küll talvel (järgmisel) jõuab magada.

Otse: Tartu, Krooks

Sattusingi siis lõpuks Tartusse. Esimesed pilgud bussiaknast välja vaadates olid üsna hirmutavad – see pole ju Tartu. Kõik loksus aga peagi paika. Lihtsalt buss sisenes linna harjumuspäratult mööda Nooruse tänavat, mille lõppu ma kuigi hästi ei tunne, kuid Chemicumi ja TÜTI hooned tekitasid sellise mõnusa koduse tunde. Oleks justkui laeva vööris kodusadamat silmanud. Jah, kahjuks siiski pesitsen siin kõigest ühe päeva. Kuidas kõik kulgeb, eks see paista, kuna ma pole mingeid plaane otseselt teinud, aga hea õnne korral peaks homme läbi astuma Jõgevalt ja sealt siis ka kuhugi pealinna (või selle ümbrusesse). Aga praegu olen siiski Tartus. Kodus. Krooksus. Tavaliselt Krooksus istudes oli mul mu Must Raamat kaasas, kuhu ma sissekandeid kirjutasin, aga targa peaga jätsin selle kausta koos üleliigsete asjadega oma ööbimispaika. Eks siis tuleb traditsioone muuta, sest see blogi pole õige koht Musta Raamatu sissekanneteks.

Kuigi paljud asjad on selle poole eemal oldud aastaga muutunud, peab tunnistama, et see Tartu hõng on sama. See inimestest sõltumatu Toomemäe aura, jäätuvad Emajõe vood, kibe lumekirme. Ja isegi Krooksu muusika on midagi nostalgiahõngulisemat viimastest mälestustest. Selline mõnus soft rock, sobivaks taustaks (Weezer, Nickelback, Muse etc.). Ainuke asi, mis nüüd teha, on vaja kuidagi kätte saada inimesed, keda lubasin kohata, mis pole sugugi kerge, kui inimesed online ei tule, kuna mu telefon ... elab, aga ei luba mul millegi pärast välja helistada. Ega palju inimesi taga ajada polegi. Tahaks meie kalli kalateadlase üles leida, Jõgeva kontaktidelt homse suhtes midagi kuulda. Ja pealinnalähisted samuti. Kui see kõik tehtud, võiks rahulikult mööda linna ringi siblida ja kodus olemist nautida. Mine tea, millal järgmine säherdune võimalus esineb. Aga küllap kõik loksub ise paika. See on ju siiski linn, kus ma elan, kui ma ka siin ei ole.

• Indica - Pidä Kädestä

Selline lumise videoga lugu siis Tartumailt.

Muda ja õisi

Pärastõunaks suutsin ennast üsna porri vedada – olin metsas. Kuigi esialgne plaan oli jõuda miskit teedpidi vanade rabajärvedeni, ei suutnud siiski läbitavat marssruuti veesilmadeni leida. Kõik oli vett täis. Kuigi olen päris kindel, et seal kõrgete kallastega väikeste järvede kõrval ei oleks probleeme olnud. Müttasin siis mööda läbitavamaid radasid lihtsalt ringi. Kus kohas on meie detsember? Värsked kase urvad on juba 3cm pikad ning sarapuugi uhkeldab 2cm roheliste ussikestega (mõõtsin koju jõudes üle). Suisa kahju oleks vaadata, kui nüüd äkitselt käre pakane peaks välja ilmuma. Jah, tõsi ta on, et tublid miinuskraadid venitaks nüüd välja ilmudes järgmisel aastal musta kevade tubli sammu võrra pikemaks. Pole ju palju aastaid möödas sellest, kui oli pikk soe sügis ning hoobilt tuli külla pakane, sabas tuisk. Kastanidki ponud oma kuube veel maha lasta jõudnud. Mööda Tartu linna jalutades kukkus laiu rohelisi jäätund lehti teele. Ning kui saabus ilus kevad, läks just puudel tubli paar nädalat tavalisest kauem aega, et end leherüüsse riietada. Sel aastal, kui sügis on praktiliselt märkamatult varakevadesse astunud, teeks kõva külm tublisti suuremaid pahategusid. Vähemalt nii paistab. Samas, on loodus praktiliselt alati olnud võimeline muutuvate keskkonnatingimustega adapteeruma. Mis mind tegelikult naerma pani, on fakt, et detsembriuduvihmadest hoolimata olen mina see, kes jätkuvalt ei usu drastilise kliimasoojenemise muinasjuttu. Kunagi ammu sai vist seletatud kah, miks nii.

Aga metsas oli hea ja rahulik. Oleks vaiksemalt liikunud, oleks ehk isegi põdraga kokku jooksnud, kes sadakond meetrit eemal mööda üle ujutatud metsaalust kaugustesse kalpsas. Natuke kummaline on mõelda, et selline suur loom ei ela meist mitte sugugi väga kaugel, ent praktiliselt mitte kunagi ei juhtu temaga silmitsi. Ja põtru eesti metsades peaks ikka omajagu olema. Kuniks küttimise limiite kehtivana suudetakse hoida. Küllap suudetakse. Korraks jooksin veel kokku ühe koeraga, kelle omanik taamal ringi askeldas (loodetavasti ei olnud see jahimees, kelle põdra ma ära ehmatasin) ning ring saigi täis.

Kui siis saapad jalast said ning süüa tegema hakkasin, tabasin end oletamast, et ega kuigi palju inimesi vist väljaspool kolme suvekuud kuhugi metsavahele ei satu. Jõulukuuskki tuleb ju turult. On hetki, mil on hea sellisel tsivilisatsioonipiiril elada. Jaanuarist kõrvaldab SEB siit isegi oma kontori. Kõik justkui hääbub ja siis...

Siis tuleb jõulise meloodiaga uksest sisse Sinergy, ehk siis selle posti lõpulugu. Juba mitmed aastad asjaosaliste sõnul „varjusurmas“ hingitsev grupeering on üks huvitavamaid tunnustatud muusikutest kokku pandud kollektiive. Läbi paari koosseisuvahetuse on Sinergy nime all esinenud artiste sellistest bändidest nagu Children of Bodom, Arch Enemy, Mercyful Fate, Nightwish, In Flames, Stratovarius, Dimmu Borgir jt. Lisame siis veel ühe naisterahva võluvate vokaalide nimekirja – Kimberly Goss.

• Sinergy - Midnight Madness

Suured sisisevad sisalikud

Täna hommikul otsustasin voodis laiselda – ärkasin pool viis, kuid ajasin end püsti tund hiljem. Mida teeb inimene hommikul vara tund aega üksinda voodis vedeledes? Mida inimesed teevad, võin vaid oletada, aga mina mõtlesin viroloogiast. Mõtlesin sellest, et teeks siia blogisse väikese kokkuvõtliku kirjutise sellest, mis asi see notsuviirus siis tegelikult on. Seljaharjased tõusevad turri kui miskit antud teemal jälle kuulen-näen. Faktid, mida inimestele ette söödetakse peavad enamasti vett sama palju kui katkine sõel ning sageli paistavad eksperdidki esmakordselt kokku puutuvat viroloogia põhimõistetega. Jah, mõnikord tekitab natuke tuska küll. Eksimised on antud erialal umbes samamastaapsed kui mõnes muusikaartiklis nimetataks tšellot viiuliks ja oboed klarnetiks; kui kunstiveergudel kirjutataks Dali’st nagu Pühavaimu kiriku altarimaalingute autorist; kui spordiveergudel pärjataks Miguel Indurain kõigi aegade parima murdmaasuusataja tiitliga ning Jüriöö ülestõusu 50. aastapäeva tähistataks 03.02.10. Tundub absurdne? Nii paistavad mulle ka mitmed gripi-artiklid päevalehtedes. Aga kui ma lõpuks jalad alla ajasin ja leidsin, et mul on pisut vajaka informatsiooni siaalhapetest ning nature kodulehe paroolid kuskil paberipahnas (pole kindel, kas enam töötavadki), otsustasin plaani katki jätta. Midagi arvestatavat sellest ei muutuks ju nagunii.

Selle asemel istusin teekruusiga akna alla ja vaatasin, kuidas väljas hakkab koitma. See järjekordne sudune ning sompus hommik pani mind taas sinna 90ndate lõpu Metallioni lindistuste peale mõtlema ning meenus midagi huvitavat. Ei saa öelda, et minu blogimuusika oleks geograafiliselt väga kitsale pinnale koondunud. Meenutades nüüdseks hääbunudki postitusi, meenuvad riigid nagu: Norra, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Iirimaa, Jaapan, USA, Austria, Soome, Venemaa ning ilmselt oli muudki, kuid millegi pärast ei meenu ühtegi muusikapala mida oleks postituse lõppu lisanud meie lõunanaabritelt. Natuke võttis aega, et meelde tulnud bändi kohta üleüldse mingit kehtivat infot leida ning muusikavalikki pole kuigi suur, kuid tehtud see sai. Grupeering formeerus 1997 aastal ning püsis koos ca 5 aastat. Bändi lood on kui saagad muistsetest võitlustest, draakonitest, trollidest ning haldjaist. Enamiku liikmete tulevikust ma midagi ei tea, küll aga jagas bänd trummarit Lätlaste sellise legendiga nagu Skyforger. Heresiarh meenus tänases hommikus just selle suduse ilma tõttu, mis nagu müstiline loor silmapiiri kattis ning mõtted mütoloogiast lahti harutas. Kummaline oleks draakoneid ette kujutada päikesepaistelise ilmaga. Aga tühja sellest jutust. Videot kui sellist anda mul pole, seega peab lugu kuulates bändi albumikaane pilti vaatama. Tavaliselt ma selliseid asju küll väldin, kuid Heresiarhile teeme erandi. R.I.P.

• Heresiarh - Dragons Domain

Hommikused siilid

Kui see nüüd harjumuseks saab, siis on küll natuke pahasti. Ärkasin taaskord kell neli hommikul. Suits, tee, paranduste lõpetus – väljas sajab hoogsalt vihma. Lõpetasin selle ette võetud romaani alguse korrektuurid ning saatsin omanikule. Kuigi esialgu olin endas kindel, vajus midagi lõpuks kuhugi ära. Siiski väike lootus on, et midagi ehk on autoril sellest ka kasu. Tegemist on minu silmis ju poogna tasemel üsna autoriteetse tegelaskujuga. Ja väljas sajab endiselt ladinal vihma.

Poognast rääkides, siblisin seal eile õhtupoolikul ringi, kui kogemata sattusin ühe jõululuuetuse otsa. Käsi hakkas värisema, pea sügelema ning kananahk judises mööda keha laiali. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei teagi, miks ma iga aastaga üha vähem seda talvist pööripäeva talun. Olen ju suutnud seda hullust suhteliselt edukalt vältida. Aga vältimisest üksi ei piisa. Selleks, et kogu tobeduse keskel rõõmsalt naeratada, peaks olema kuskil varjus selline soe pesa, mis ei lase välisest hoolida – tänavad, teed, inimesed … kasski. Aga igal aastal lendavad kõik kurgedena lõunasse. Naabri hoovis kaeti puu sinakaslillade tulekestega juba paar nädalat tagasi, metsas-laudas teritatakse kirveid, inimesed kilkavad rõõmust, nähes poes maitsetuid piparkooke ja alla hinnatud savipotte ning kass poeb põhkudele magama. Oleks seda kõike võimalik nautida täielikus vaikuses, võiks isegi rahul olla. Talvine pööripäev, kõige pikemad pimedad ööd, vaikus, rahu... Ning siis lendab aknast mööda sarvedega koerarakend, purjus alaealised lasevad teineteisel rakettidega silmi peast, laua äärde on kogunenud kontvõõrad sugulased pagan teab kust ning kassetilt lõõritavad Kihnu seelikutes virvekütid. Ja väljas sajab jätkuvalt vihma.

Ah, et, mida mina siis neis pühades näha/teha sooviks? Peale selle, et need mind juba 3. detsembril tusaselt kirjutama ei paneks, ma vist midagi üles loetlema ei hakkagi. Lihtsalt, et selline tobe tuju on tänases hommikus. Küllap varsti parem.

Aeg-ajalt youtbe’is ringi konnates lisan ikka väiksesse kausta linke lugudest, mida ehk kunagi tahan mõne postituse juures kasutada. Sirvisin seda kollektsiooni ja leidsin antud posti lõpetava loo. Ma ei tea miks ma selle salvestanud olen, kuna pole just väga minulik, aga las ta siis lõpetab selle postituse ja ehk ka midagi muud.

• The Killers - When You Were Young

Minu naabrid, varesed!

Ringutasin pisut ning vaatasin aknast välja – pilkane pimedus – kas pole tore hommik! Vaatasin mõnda aega lage ning otsustasin siis ühe mõnusa hommikuse tee teha. Kell köögi seinal näitas 04:06. Ma saan aru, et ma tõusen mõnikord vara üles, kuna kööki astub ülivara ärkav tegelane ja, nagu kuskil varemalt mainitud, on see jama uksega, ent ärgata üles enne kui tema varbaid sirutama hakkab, on juba liig, kas pole? Aga nagu pealkirjast lugeda võib, ei tahtnud ma sellest rääkida.

Meie hoovis elab kaks varest. Pesa jääb küll mõned meetrid hoovist välja, kuid valdava osa ajast jalutavad nad aias sees, olles ise seal juures väga tähtsa ning asjaliku moega. Eile hommikul värava küljes asuvast postkastist lehti tuues istusid varesed juba ootel ja kraaksatasid. Olin harjumuspärasest ajast pisut hiljem lehti toomas ja seal nad nüüd tänitasid hilinejat. Kuid ei piirdu kaks varest ainult hilinejate üles märkimisega. Kui mingi aeg suvel sai pisut katust-korstent meisterdatud, olid inimeste katuselt lahkumise järgselt kohe platsis varesed. Proovisid vaikselt siit-sealt nokaga plekki, kaarutasid jalaga katuseharja, ripsutasid tiivaga korstnatipu tolmust puhtaks. Kontroll tehtud, on varesed hiljem katust kasutanud ainult maandumiseks ja sedagi mitte kuigi tihti. Siiski pole linnud pelgalt kontrolliks vaid ka abiks tööl. Kui kevadel oli hoov täiesti segi pööratud veetrasside rajamise tõttu, jälgisid ka varesed asja huviga ning kui asi jõudis nii kaugele, et aeg oli kraavi sulgema asuda, võis näha varahommikul ka vareseid kruusakuhilast kivikesi nokaga veeretamas. Üks asi, mida need linnud ilmselt ei salli, on raiskamine. Suvel oli kuuri seina külge löödud plekkpurk, kuhu siis see-teine paha harjumuse omanik oma sigaretikoni poetada võis. Mingi hetk avastasin, et mõningad suitsu lõpud vedelevad lihtsalt maas. Kirjutasin selle hooletute inimeste kraesse ning unustasin, kuni nägin ühel hommikul, kuidas vares istub purgi otsas, ning loobib nokaga konisid välja. Selgus, et välja loobitud olid just sellised pikemad jupid, milles tubakat ikka alles. Ilmselge vihje, et enne minema viskamist tuleks asjad lõpuni ära tarvitada. Samuti juhtus komposti hunnikusse visatud hallitama läinud saiaga, mis ema arvas kanadele keetmiseks juba liiga hukka läinud olevat. Kui kõik toimetamised tehtud, võib varesed leida keha kinnitamas koera kausist, mille omanik laisalt eemal osavõtmatult lesib. Ilmselt temalgi suleliste tehtud töö vastu austus ning tänutunne. Mitte iga suleline ei saa nii aupakliku kohtlemise osaks.

Nii palju varestest. Palju suuremat peavalu näib mulle tekitavat ilm, millest ma aru ei saa. Nägin tänagi öösel unes uputust. Kuid ega uputusest palju puudu kah. Mõned päevad metsas konnanud, leidsin, et sohu viivad kraavid on silmini vett täis. Tavaliselt näeb sellist asja ainult kevadise suurvee ajal. Suurvee ajal näeb ka niitudel madalamaid alasid vee all ja on nii ka praegu. Pidi hoolega valima teed, et üldse üle heinamaa pääseda. Jah, vesi pole tõesti nii kõrge kui ca 20 aastat tagasi Märjamaale kolides, kui samad heinamaad ei ulatanud ühti kõrt veepinnast kõrgemale upitama ning graatsilised luiged väreleval veepinnal ringi ujusid, kuid tol korral oli kuuldud juttude järgi ka paksu lumega talv ning äkilise sulaga kevad. Sel aastal on lund nähtud vähem kui lendavaid tähti ja alanud on detsembri kuu. Kui mingi ime läbi peaks lõpuks ka külmad ja lumi maha sadama nii suure vee peale, siis ei oska kevadet ette kujutadagi.

Mis aastaaeg see meil ikka tegelikult siis on? Kalendri järgi on Talvekuu juba läbi, kuid väljas pladistab vihma, maapind on läbi vettinud, peenral õitsevad lilled ning kased kipuvad pungasid kasvatama. Tõepoolest õitsevad maja ees mõned aed-kannikesed ning maja taga võõrasemad. Detsembris! Mingi põõsalaadne taim aia nurgas, mis igal aastal uued oksad kasvatab, on oma vanadele okstelegi üsna parajad pungad kasvatanud, pajuokstel kribulad tibud kasvamas ning kaskedel õie- ja lehepungad suured kui aprilli alguses. Kui vaid päev pikem oleks ja valgust rohkem, õitseks ilmselt juba ka krookused, sinililled, märtsi- ning maikellukesed. Kalendrit oskab igaüks lugeda, kuid mis aastaaeg loodudses siis tegelikult on? Ons see taimedele juba kevad või pikk sügis?

Unenäos, nagu öeldud, leidsin eest veeuputuse. Peaaegu kogu hoov oli vee all ning keegi oli kasvuhoone minema viinud. Ilmselt juhtub unes palju muudki, kuna hommikul leidsin lina voodist meetri kauguselt põrandalt, mida pole varem minu mäletamist mööda veel juhtunud. Unes juhtus tegelikult nii mõndagi muud, kuid sellest ehk mõni teine kord.

Kui eelmine kord lõpetas postituse meloodilist death metalit viljelev bänd, mille muusika jõudis minu kõrvadeni kuskil 90ndate aastate lõpus, ühe värskema looga, siis sel korral valisin lõpunootideks pisut pehmema grupeeringu vanema loomingu, millega tutvusin samuti seal 90ndate keskel-lõpus üht raadiosaadet kassettidele lindistades. Tegemist on siis minu ühe lemmingnaisvokaaliga juba tollest lindistamise ajast peale. Fakt, et Anneke on ka Ayreoni kahel plaadil häält tegemas, lisab veel omad lisaväärtused. Hüpnootiline sügise hõng sellest loost peaks olema üsnagi sobilik postitust lõpetama.

• The Gathering - Leaves

P.S. Millegi pärast ütles horoskoop, et ma olen täna närviline ja mind ei tohiks torkida, kuid hetkel uut tassitäit teed keetma minnes, olen küll vana rahu ise. Mine võta kinni.