Täna hommikul otsustasin voodis laiselda – ärkasin pool viis, kuid ajasin end püsti tund hiljem. Mida teeb inimene hommikul vara tund aega üksinda voodis vedeledes? Mida inimesed teevad, võin vaid oletada, aga mina mõtlesin viroloogiast. Mõtlesin sellest, et teeks siia blogisse väikese kokkuvõtliku kirjutise sellest, mis asi see notsuviirus siis tegelikult on. Seljaharjased tõusevad turri kui miskit antud teemal jälle kuulen-näen. Faktid, mida inimestele ette söödetakse peavad enamasti vett sama palju kui katkine sõel ning sageli paistavad eksperdidki esmakordselt kokku puutuvat viroloogia põhimõistetega. Jah, mõnikord tekitab natuke tuska küll. Eksimised on antud erialal umbes samamastaapsed kui mõnes muusikaartiklis nimetataks tšellot viiuliks ja oboed klarnetiks; kui kunstiveergudel kirjutataks Dali’st nagu Pühavaimu kiriku altarimaalingute autorist; kui spordiveergudel pärjataks Miguel Indurain kõigi aegade parima murdmaasuusataja tiitliga ning Jüriöö ülestõusu 50. aastapäeva tähistataks 03.02.10. Tundub absurdne? Nii paistavad mulle ka mitmed gripi-artiklid päevalehtedes. Aga kui ma lõpuks jalad alla ajasin ja leidsin, et mul on pisut vajaka informatsiooni siaalhapetest ning nature kodulehe paroolid kuskil paberipahnas (pole kindel, kas enam töötavadki), otsustasin plaani katki jätta. Midagi arvestatavat sellest ei muutuks ju nagunii.

Selle asemel istusin teekruusiga akna alla ja vaatasin, kuidas väljas hakkab koitma. See järjekordne sudune ning sompus hommik pani mind taas sinna 90ndate lõpu Metallioni lindistuste peale mõtlema ning meenus midagi huvitavat. Ei saa öelda, et minu blogimuusika oleks geograafiliselt väga kitsale pinnale koondunud. Meenutades nüüdseks hääbunudki postitusi, meenuvad riigid nagu: Norra, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Iirimaa, Jaapan, USA, Austria, Soome, Venemaa ning ilmselt oli muudki, kuid millegi pärast ei meenu ühtegi muusikapala mida oleks postituse lõppu lisanud meie lõunanaabritelt. Natuke võttis aega, et meelde tulnud bändi kohta üleüldse mingit kehtivat infot leida ning muusikavalikki pole kuigi suur, kuid tehtud see sai. Grupeering formeerus 1997 aastal ning püsis koos ca 5 aastat. Bändi lood on kui saagad muistsetest võitlustest, draakonitest, trollidest ning haldjaist. Enamiku liikmete tulevikust ma midagi ei tea, küll aga jagas bänd trummarit Lätlaste sellise legendiga nagu Skyforger. Heresiarh meenus tänases hommikus just selle suduse ilma tõttu, mis nagu müstiline loor silmapiiri kattis ning mõtted mütoloogiast lahti harutas. Kummaline oleks draakoneid ette kujutada päikesepaistelise ilmaga. Aga tühja sellest jutust. Videot kui sellist anda mul pole, seega peab lugu kuulates bändi albumikaane pilti vaatama. Tavaliselt ma selliseid asju küll väldin, kuid Heresiarhile teeme erandi. R.I.P.

0 aga…: