Sattusingi siis lõpuks Tartusse. Esimesed pilgud bussiaknast välja vaadates olid üsna hirmutavad – see pole ju Tartu. Kõik loksus aga peagi paika. Lihtsalt buss sisenes linna harjumuspäratult mööda Nooruse tänavat, mille lõppu ma kuigi hästi ei tunne, kuid Chemicumi ja TÜTI hooned tekitasid sellise mõnusa koduse tunde. Oleks justkui laeva vööris kodusadamat silmanud. Jah, kahjuks siiski pesitsen siin kõigest ühe päeva. Kuidas kõik kulgeb, eks see paista, kuna ma pole mingeid plaane otseselt teinud, aga hea õnne korral peaks homme läbi astuma Jõgevalt ja sealt siis ka kuhugi pealinna (või selle ümbrusesse). Aga praegu olen siiski Tartus. Kodus. Krooksus. Tavaliselt Krooksus istudes oli mul mu Must Raamat kaasas, kuhu ma sissekandeid kirjutasin, aga targa peaga jätsin selle kausta koos üleliigsete asjadega oma ööbimispaika. Eks siis tuleb traditsioone muuta, sest see blogi pole õige koht Musta Raamatu sissekanneteks.
Kuigi paljud asjad on selle poole eemal oldud aastaga muutunud, peab tunnistama, et see Tartu hõng on sama. See inimestest sõltumatu Toomemäe aura, jäätuvad Emajõe vood, kibe lumekirme. Ja isegi Krooksu muusika on midagi nostalgiahõngulisemat viimastest mälestustest. Selline mõnus soft rock, sobivaks taustaks (Weezer, Nickelback, Muse etc.). Ainuke asi, mis nüüd teha, on vaja kuidagi kätte saada inimesed, keda lubasin kohata, mis pole sugugi kerge, kui inimesed online ei tule, kuna mu telefon ... elab, aga ei luba mul millegi pärast välja helistada. Ega palju inimesi taga ajada polegi. Tahaks meie kalli kalateadlase üles leida, Jõgeva kontaktidelt homse suhtes midagi kuulda. Ja pealinnalähisted samuti. Kui see kõik tehtud, võiks rahulikult mööda linna ringi siblida ja kodus olemist nautida. Mine tea, millal järgmine säherdune võimalus esineb. Aga küllap kõik loksub ise paika. See on ju siiski linn, kus ma elan, kui ma ka siin ei ole.
Selline lumise videoga lugu siis Tartumailt.
0 -:
Postitage kommentaar