Kell võis olla mingi viis või kuus homikul. Võimalik, et isegi seitse, kuna ei pööranud ajale suuremat tähelepanu. Igatahes oli varajane hommik, rataste all olid ununenud või võõrad asfalti meetrid ning läbi jääkristallides sätendava akna võis ka kehvema silmanägemisega loendada mõned miljonid tähed. Oleks ju võinud kasutada võimalust paarile unetunnile lisa varastada, kuid mina passisin tähti nagu E. S. Thompson kirjeldab kohtumist St. Boniface lähistel Winnipeg’i Hundiga. Muidugi ei saa tähti võrrelda le Garou’ga ning neoonsiniste mõõdikuke kumas maanteel kihutavat autot hangedes rongiga aga millegi pärast meenus just too võimas elukas. Tähti poli palju.

Enn päikesetõusu jõudsin randa. Kui liiglagedad väljad mulle tavaliselt kuigi meelepärased pole, jäin sel korral päris pikalt tõusva päikese kumast oranžikaks värvuvat horisonti imetlema. Päikesetõus kestis terve igaviku. Käre pakane näpitas kõrvalesti, nina ning sõrmigi käpikutes, kuid seda ei pannud peaaegu et tähelegi.

Päike on nagu inimesed, keda me oma teel kohtame. Mõnikord juba koites värviline, teinekord keskpäevaks hajuvais pilvis. Paistab justkui kõik käiksid meist mööda, kuigi tegelikult oleneb päeva kestus iseenda pöörlemiskiirusest. Jah, pilvede hajutamine pole kuigi kerge. Raske on valida pöörlemiskiirust. Samas on just need vihmapiisakogumid rekvisiidiks pompoossetele hommikukohtumistele ning elegantsetele lahkumistele, mis ehk polegi mõeldud õlgu paljastama. Tänane päike oli nagu kirglik eskimo. Hetkekski ei vajunud värvid taevaääsilt, kuid samas valitses kogu aeg pastelne tuulevaikus. Nagu päev teekruusi või millegi huvitavama seltsis. Ometi selle kiire päeva metsaserva kustudes jäi alles pisut tühi tunne. Ei mingeid piimjaid hallutsinatsioone, ega tuumasiiliplahvatusi. Lihtne, ilus, lõplik ning kordumatu.

Tagasiteel oli vähem tähti või ma lihtsalt ei tahtnud enam vaadata. Laadisin patareid, kulutasin samas ning veeresin rammestunult tekkidesse. Ei ole keskaeg ... ei ole ... jah.

Mõni tund hiljem ärgates meenus auk põrandas, peas ning ajas. Paar kiiret läbi seinte käiku ning pea võib leida end taas õhkupeatavalt külmal hommikul rannaliivas purjekaid ujutamas.

Selline mänguline muusikapala siis postituse lõppu, millest ehk oleks võinud oletada, et kõik möödub minu jaoks uneledes. Ei, kõik liigub kiirelt ja energiliselt. Küll talvel (järgmisel) jõuab magada.

0 aga…: