Nii palju siis minu magamisest täna. Sain vaevalt 2-3 tundi uneliivas püherdatud kui kõik samakiirelt ka kadus. Kuna keegi ärkas majas samuti natuke peale nelja ja minu toal, nagu kuskil mainitud, puudub jätkuvalt köögist eraldav uks, ronisin ilmale vastavalt sisse pakkimatult tänavatele kondama. Tunnen, et kellegi tsükkel hakkab vaikselt vist ilmet võtma, seega ei olnud tahtmist toas arvuti taga need mõned tunnid enne lahkumisi veeta. Vaadata neid hommikuid on kuidagi kole, ent samas ka lihtsalt hale. Kahju.
Vihmavaling ei olnud nii tihe kui seda tundus olevat ööhakul, kuid siiski piisav, et prillid kasutuks muuta – võimatu on midagi näha, kui mõni üksik tuluke või mööda sõitev auto prilliklaase katvais piiskades kriiskavalt pärlendab. Tegelikult ma isegi esimest korda nautisin neid välja lülitatud tänavalaternaid ning isegi pagesin oma suunda muutes bensiinijaama või kaupluse ees säravate laterna säraulatusest. Nii juhtuski, et mingi hetk leidsin end alevi piirilt, kus kulgeb vana raudteelõigu asemele rajatud asfaltkattega telõik. Mingi hetk oli kuulda ainult vihmasadu, mitte ainumastki tulukest peale hõõguva sigareti silmi pimestamas. Meenus Göethe. Aga sama kiirelt kui asjad alguse saavad, nad ka kaovad. Taamalt hakkas kostma Tallin – Pärnu maanteel kihutavate veokite urin. Kondasin mööda vanast vaksalist kohati valgustatud puiesteele. Liikusid esimesed vihmavarjudega inimesed, kuigi kell polnud veel kuuski. Üks peatänaval vastu jalutav naisterahvas tekitas oma aeglase jalutusega tunde nagu käiks ta läbi teed, mida ta nüüdseks lahkunud koeraga tavaliselt sel kellaajal läbis. Harjumus koera välja viia, muutunud harjumuseks end seinte vahelt tänavale sundida. Muidugi ei tundnud ma toda naisterahvast ära ning küllap oli tegemist lihtsa unetuse või liigse ajavaruga tööle astumisega, kuid tunne jäi, et midagi justkui oleks tal puudu, kadunud.
Kogu vihmas ekslemine kestis umbes poolteist tunnikest, mille jooksul mu jalad ikka parajalt läbi vettisid. Trepil viimset sigaretti öösse suitsetades leidsin, et taevaluugid on sulgumas. Meenus Forrest Gump’is kirjeldatud vihm:
One day it started raining, and itdidn't quit for four months.
We been through every kind of rain
there is. Little bitty stingin'
rain...
...and big ol' fat rain.
Rain that flew in sideways.
And sometimes rain even seemed to
come straight up from underneath.
Shoot, it even rained at night.
– – –
This one day, we was out walking,
like always, and then, just like
that, somebody turned off the rain
and the sun come out.
Tõsi, vihm ei lõppenud ootamatult vaid jäi ka pärast minu tuppa astumist vaikselt tänavasillutisi pesema, kuid selline tunne tekkis küll.
Tuppa jõudnuna sai soojad kuivad villased sokid jalga tõmmatud, endale mõnus kruusitäis teed keedetud ning õnnesoovid edastatud. Võiks veel midagi soovida? Ilmselt, aga pole vaja. Et selline mõnus teesoe-vihmamärg postitus tänasesse hommikusse. Meenutasin natuke oma postituste ajalugu ka ning ei tulnudki pähe, millal võis viimane kord olla kui mitu posti ühe päevanumbri sees ritta sai seatud. Kunagi ikka sai blogiõhtuid tehtud ning ca 5-le blogi-päevik tüüpi leheküljele oma sõnavadajäljerida maha jäetud. Praeguseks on vaid see lehekülg ning mõnikord, nagu ka täna, poogen.
Postituse lõppu lisaks sel korral ühe pisut julma, kuid millegi pärast mind naerma ajanud loo. Just sõnad. Kahjuks ei ole mulle meeldima hakanud kasutajavideoga kaasas sõnu, seega lisan need traditsiooniväliselt siia (loodan, et see mul harjumuseks ei saa).
I had entered into a marriage
In the summer of my twenty-first year
And the bells rang for our wedding
Only now do I remember it clear
Alright, alright, alright
No more a rake and no more a bachelor
I was wedded and it whetted my thirst
Until her womb start spilling out babies
Only then did I reckon my curse
Alright, alright, alright
Alright, alright, alright
First came Eziah with his crinkled little fingers
Then came Charlotte and that wretched girl Dawn
Ugly Myfanwy died on delivery
Mercifully taking her mother along
Alright, alright, alright
What can one do when one is widower
Shamefully saddled with three little pests
All that I wanted was the freedom of a new life
So my burden I began to divest
Alright, alright, alright
Alright, alright, alright
Charlotte I buried after feeding her foxglove
Dawn was easy, she was drowned in the bath
Eziah fought but was easily bested
Burned his body for incurring my wrath
Alright, alright, alright
And that’s how I came your humble narrator
To be living so easy and free
Expect you think that I should be haunted
But it never really bothers me
Alright, alright, alright
Alright, alright, alright
0 -:
Postitage kommentaar