Ja siis natuke peale südaööd hakkas vihma sadama. Mitte tibutama vaid kohe konkreetselt ladinal sadama, nagu oleks september. Aga ei, on 24. november. Tundub piust kummaline. Samas, mis ei tundu minu jaoks kummalisena? Kas ma mainisin, et olen viimasel ajal pisut selliseid hämmingut tekitavaid unenägusid näinud? Jah, unenäod peavadki kummalised olema, on seda alati olnud, aga siiski ei väsi nad üllatamast. Ja see on hea.

Praegu mõtlen, kuidas ma selle Lõuna-Eestis rännaku ette võtan. Kui ilm sellisena jätkub, peab vist hääletamise osakaalu teekonnast vähendama. Igatahes mõte korra oli, et ehk suudan selle nädala lõpuks nii palju kokku võtta, et käin Tartus ja Jõgeval ära. Ma ei teagi tegelikult, miks. Iseenesest sellist kindlat pidet ju pole. Paar tegelast pakkus, et võiksin tulla, aga ega sellist vaimustust just peal ei ole. Palju parema meelega käiks ilmselt Tallinnalähistel paarist-kolmest kohast läbi, aga need paigad on vastupidi, hoolimata oma lähemal asumisest, jäänud selliseks kaugema mineviku „kunagi“-teks. Isegi kui tee mõnikord vägagi lähedalt mööda juhtub veerema. Tartu tegevustest oleks praktiline ainult oma viiekeelse välja laenutamine. Kunagi ehk hakkaks ise kah uuesti mängima, aga kuna hetkel sellist reaalset väljundit pole, siis miks ka mitte kellelegi head meelt valmistada.

Väljas sajab ikka kohe mõnuga. Sai nädalavahetusel veel viimseid lehti riisutud. Õunapuud ei tahtnud varem oma kuube kuidagi seljast lasta ja õunu on siiani okstel aastaaja kohta liiga palju. Lõpptulemusena näeb hoov välja midagi sellist nagu maalivad Vladislav Koržets’i sõnad Ultima Thule loole „Aed“. Muidugi ei mõjutanud „kõle ja must“ kuidagi õe laste mänguhoogu. Õhtuks olid nad ise kah parajalt mullamustad-vesised nagu lehehunnik – kõik kolm.

Kui ma kuskil kurtsin, et ega siin Märjamaal suurt kastaneid pole peale koolihoovi ja mõne väravaesise, siis ühe tuttava raali taas töökorda ravitsemas käies leidsin täiesti ilusa kastani, mille all munakesedki veel täiesti ilusad. Muidugi leidsid mõned taas tuttavlikult tee taskusse. Aga vahtratega on küll pisut kurvem. Ja kui ma nüüd kogemata lõpuks Tartusse jõuan, on sealgi kindlasti tänavune lehesaak Toomemäelt korjatud. Sügis justkui ilma värvideta olnud. Ja talve pole tulemas näha. Jätkuvalt kuulen plekk-katusel trummeldavaid piisku ning kõnniteele voolavaid räästajugasid.

Unenägudes tavaliselt vihma ei saja. Vähemalt ei meenu. Ei meenu ka unenäod, kui magatud saab pikalt. Täna öösel magasin täiesti ilma põhjuseta kuraditosin tunde jutti ilma et miski askeldamine mind üles ajada suutnud oleks. Päris ehmatas ära. Inimesed pidavat magama kaua, kui neil midagi tervisega lahti. Eilsest ei meenu ühtki tõvelaadset kogemust. Sai saunaski käidud. Ainult vasaku randme olin kuidagi oma kitarri mängides pisut pooleks väänanud, aga asi see siis unetootja. Randme kohalt oli jah kummaline. Ei suutnud ise ka uskuda, kui kätt pilli kaelal väänates ragin läbi käis ja järgmine hommik suurt valutult liikuda ei tahtnud, aga väike viina-kummeli kompress ja kõik oli täna hommikul juba korras. Ahjaa, too palavik, mis andis lootust, et ehk saan mina kah enesele mõne virioni hammaste vahele, kustus kah enne lehti ja sauna. Pettumus. Oleks püsima jäänud päevaks-paariks, oleks saanud ehk midagi eriti tobekummalist kirja pandud, nagu tavaliselt. Täpselt nagu Kuksmoor, arvan minagi, et palavik on kõige lahedam haiguse sümptom, ent sümptomitel meeldib ikka hulgakesi kallale tungida, mis kogu lõbu ära võtavad. Ikka kuulen vihma piitsutust lustusnud tänavavalgustuse all. Ilmselt selle saatel tuleb ka magama minna. Ehk siis aitab jutustamisest.

Tänast postitust jääb lõpetama üks lugu, mille otsa ma kuskil komistasin ja tuleviku tarbeks arhiveerisin juba päris jupp aega tagasi. Möödunud nädalal ühe MK liikme sünnipäeval käies, kus vaheldumisi kostus kitarrimäng joobnud laulikutega ning kergem saksa muusika assortii, kostus toosama laul mulle taas kõrva. Et miks siis ka mitte. Mõned pisut tagasihoidliku maitsega sõnad-fraasid välja jätta, on ju selline tore ja positiivne looke. Meenutab natuke ka vihmatrummeldust, kui püüda.

P.S. Ma ei saa aru, miks inimesed on nii tähenärijalikult korralikult hakanud viitama, kust nad pildid haaravad. Uskudes, et keegi nii pahaseks minu pildikasutuste peale ei saa, et mu uksele koputama hakkab, luban ma .lugejaile andestada ja allikaid mitte avaldada. Te tõesti ei taha teada, kust ja kuidas ma neid kokku korjan. Kui viitsimist, panen template'i külge selle lingi kuhu blogger automaatselt kõik bloggerisse laetud pildid originaal suuruses üles riputab. Sellest piisab.

0 aga…: