Nii kummaline kui see ka pole, ei saa mõnikord inimestele heategude eest tänusid avaldada, sest see muudaks asjad mingis mõttes komplitseerituks. Seletust nõudvaks. Üks seletus tingib järgmise ning siis ootab juba segadus. Hea kui lihtsalt segadus, mitte pahandus. Mitte alati, aga nii võib juhtuda. Nii on juhtunud. Ja kuna on peaaegu võimatu eksimatult hetki ära tunda, juhtub ilmselt ka tulevikus.

Aga siis hakkab midagi kripeldama. Umbisikulisus on magus nagu ürditeesegu kohvikutes, ent tükkhaaval tulevad välja eri maitsed ning see viimane, mõrudam … see ei anna asu, kuna ei suuda aroomi tähejadaga kokku viia. Ja nii ta siis närib, kuigi taim isiklikult ei saaks vähem hoolida, kas jooja tunneb ta maitse ära või ei. Ehk siis räägin juba mitteteadlikust õlatoetusest. Aga seda kõike kenasti ebamääraselt, ühelegi konkreetsele juhtumile tuginemata. Lihtsalt mõtted veeresid sinna suunas. Mõtlemine on tihtiüeale tüütu – viib sinna kuhu vaja pole.

Tüütud on ka paljud muud asjad/inimesed. Eile istusin peaaegu viis tundi laua ääres ja pidin kuulama kuuldud ning korduvaid mõtteid-küsimusi, et mul hakkas sõna otseses mõttes paha olla. Ent ka lauast lahkumise variant oli praktiliselt olematu. Oleks saanud siis suitsetada või alkoholiga end tuimestada, aga ei. Kuiv kuulamine. Lõpuks pääsenuna valasin kapist pool kruusi oma tehtud jõhvikalikööri ja vajusin arvuti taha toolile, ärritus muutunud lihtsaks tüdimuseks. Ja siis tuleb keegi ja hakkab rääkima täiesti ebaolulistest asjadest läbi irooniaprisma ning kõik tundub palju ilusam. Ebaolulistest. Prisma. Ebaolulistest?

Mõni aeg tagasi ühes netipesas kirjutas üks Poola tütarlaps oma sodiseinale: „Never ignore a person who loves you and cares for you. One day you may realise you've lost the moon while counting the stars.“ Ilmselt oli tal sarnaseid probleeme, ei hakanud liialt torkima. Mitte midagi originaalset muidugi. Aga pani korraks mõtlema. Minu pisut kummalisel viisil. Kõrvaldasin mõned tegusõnad, et mõtet rakendad laiemale inimgrupile, ning juba olingi minevikuradadel sobramas. Inimesi jälgimas. Ma ei mäletagi, millal see omadega alguse sai, sest mäletan väga hästi, et märkamatus ei olnud minu kummituseks ainult laia maailma astudes vaid ka mitmed aastad hiljem. Ent mingi hetk võis inimesi lugeda nagu raamatuid. Muidugi pole olemas absoluutsust, aga väikeste asjade taha oli palju lihtsam näha. Narema pani, kui viimane kord Von Krahlis üks härrasmees rääkis tegelasest, kes parajasti ruumis ei viibinud: „Muuseas tead, et...“ Muigasin. Muidugi teadsin. Enne veel kui minu uksele kopurtama tuldi. Umbes neli aastat tagasi. Ent siis tekkivad uued probleemid. Umbes nagu matemaatikas. Lahendus on näha, kõik on justkui olemas, kuid siis vahetub läbi trükivea märk ning edasi ei juhtu mitte midagi. Ilma korrektse lahenduskäiguta on ka tõene vastus väär. Väär on ka tee kuhu mu mõtted siin jooksevad. Tegelikult jõudsin ju peas järeldusele, et süüdi pole pimedus vaid huvist halvatud jalad. Huvist? Terminoloogia pole mul täna just säravaim kriit karbis, nagu näha. Midagi huvi ja une vahepealset. Üht rohkem sees, teist kaalukamalt väljas.

Umbes midagi sellist ma tahtsingi öelda. Suure tõenäosusega ei kirjutanud ma sellest, mida mõni ehk välja lugeda võib, kuid kuna peale googlebot’i ja paari ministeeriumi proxi viimasel ajal suurt keegi siia ekslema ei satu, siis see polegi ka kuigi oluline. Oluline on see, et ütleks paarile inimesele aitäh, et enesele teadmata mul abiks olete olnud ning eks ma püüan vastata samaga. Ning olgem spontaansemad, tagajärgedele vähem mõtlevad. Maailm on sellisena palju värvikam.

Tänase lõpulooga läheks hea trobikonna aastaid tagurpidi jõudes ühe minu lemmingute sekka kuuluva grupeeringu muusika ning minu teede ristumiseni. Võis see aasta olla 98? Midagi selle seltskonna muusika harmoonias on köitvat. Ja seda stabiilselt läbi pika tegutsemisperioodi. Midagi seostub antud loos ka lõppusirgele jõudnud postitusega. Ilmselt.

0 aga…: