Tagasi juurte juurde

There is a pleasure in the pathless woods;

There is a rapture on the lonely shore;

There is society, where none intrudes,

By the deep sea, and music in its roar:

I love not man the less, but Neture more...

-Lord Byron

Millegi pärast tundus mulle sel aastal ringi ekseldes kõige kummalisem see, et nii vähesed inimesed suudavad end tänavasillutiselt lahti rebida ning kasvõi korrakski metsa jõuda. Veel enam sel aastal. Sel aastal on olnud praktiliselt ideaalsed ilmad metsas käimiseks – metsa õhku värskendav niiskus, mõõdukas temperatuur... Ja mitte ainult ilmad. Näiteks kõige sagedamini metsas närvisüsteemi kuumaks kütvad tegelased – sääsed. Lendavaid putukaid metsas terve aasta jooksul praktiliselt pole olnudki. Paar pirinat siin seal, aga võrreldes eelmiste aastatega oli tiibade kvantiteet kordades väiksem. Veel metsas käigu poolt – sel aastal vallutasid metsaalused loendamatud marjaannid juba kevadest alates. Pean tuinnistama, et ma pole varem kunagi näinud nii tihedalt metsmaasikaid täis olevaid raiesmikke või mustikatest mitmeid kuid mustavaid metsaaluseid. Selle asemel, et turult paar marja osta, võinuks sel aastal kerge vaevaga ise oma moosivaru või niisama suumagus kokku korjata. Ning veel lisapunkte – loomad. Ma pole küll leidnud kuskilt ametlikku statistikat, aga nii palju kui mina liikusin, siis oli sel aastal märkimisväärselt suurem tõenäosus kohata metsa servas kitse, põtra, metssiga, jänest... Miks peab neid loomi ainult trellide tagant vaatama? Võtta paar päeva vabaks, jala või ratastel, üksi või hulgi sammud looduse rüppe ja... Nautima.

Muidugi on nautimisel ka omad piirid. Postituse alguses välja toodud tsitaati kohtasin juhuslikult ühes kergelt ärritavas filmis, mille järgi inimestel talitada kindlasti ei soovitaks. Filmiks oli siis Into the Wild. Looduses peaks alati meeles pidama, et mitte inimene ei ole see kõige kuningas vaid lihtsalt osa sellest. Loodust peab armastama, mitte valitsema. Valitsemise kohta on mul üks huvitav ettekanne otsitud TED’ist, aga sellest mõni teine kord koos mõne muu huvitava teooriaga, millel tegelike tõekspidamistega mitte midagi pistmist ei ole.

Ahjaa, kui siin kõik metsas käigu poolt oli nii positiivne, siis mõne inimese jaoks leidub ka kergelt negatiivsemaid elamusi. Kohtusin minagi, kuid elasin üle. Põhjus lihtne – minu puhul pole tegemist nii sügavaloomuliste nähtustega. Esiteks tervis – mina lasin sügiseses rabas põlvini vees pool päeva ringi istusin peale seda pea nädal aega üsna tubasel režiimil ning sain keelu taas jõhvikakorjamisretkele kaasa ronida (mis iseenesest väga hull kah polnud, sest oma varu sain ma päris kenasti kokku). Teine peletav (mõne inimese jaoks) nähtus on aga pisut ootamatum – ämblikud. Ei, eestis ei ela looduslikult inimesele ohtlikke ämblikuid, kuid see ei muuda fakti, et mitmed inimesed kannatavad vähemal või suuremal määral araknofoobia käes. Tabasin selliseid omadusi ka endalt. Kummaline on see, et mulle tegelikult nagu ämblikud meeldivad, aga üks metsaretk lõppes siiski nii, et mina istusin tee pervel kuniks teised metsast välja otsustasid tulla. Mingeid pisemaid ei pane metsas enamasti tähelegi, aga keda sel aastal oli ebatavaliselt palju, olid ilusad hiiglaslikud ristämblikud (Araneus Diadematus) kogu oma liigivärvikirevuses. Ja ega nendes kuni kolmemeetristes võrkudes puude vahel ja võrgu keskel lösutavast pontsakast kaheksajalgsest polekski suurt midagi, aga kui sulle selline elukas paari minuti jooksul neli korda kümnekonna sentimeetri kauguselt otsa vaatab, siis võib sattuda ette tõsti kord kui metsas kondamisest selleks päevaks isu täis.

Loodus on kui juurte juurde tagasi pöördumine. Mingil moel pöördusin minagi nüüd oma juurte juurde - asusin taas tihedamalt poogna lehekülgi sirvima ning tegin ise pea pooleteise aastase pausi järgselt katsetuse üks luuletus valmis kirjutada. Kuidagi mõnus ebalev enesekindlus puges sisse. Nagu oleks kodus tagasi. Koju on küll pikk maa, aga muudatusi selle tarbeks olen tegelikult juba ette võtnud. Maailm on liiga väike, et olla punkt enda nimes.

Ning üks metsadest inimesi peletanud fakt veel – sel aastal metsas seeni peaaegu et ei olnud. Aitäh, head ööd!

• Cat Stevens - Wild World