20091012

Ring sai täis

Ja nii see siis algaski. Panin hommikumantli selga, seadsin sammud vannituppa, küüsrisin hoolikalt hambad puhtaks, kammisin juuksed ning läksin õue. Millegi pärast mulle meeldib suitsetada pestud hammastega. Kuidagi hoopisteistmoodi on. Eriti külmas öös. Tänavavalgustus oli korrapäraselt välja lülitatud ning poolringist väiksemaks kahanenud kuu mattus paksude pilvede taha. Polnudki nii külm kui eile. Puhusin sigaretisuitsu kujuteldavate valgusvihkude poole ning nentisin fakti, et ega mingit erilist tunnet küll pole. Lihtsalt fakt, et paberite järgi pean ma nüüd vanusepäringutele vastama uue numbriga – 26. Just täpselt viis minutit üle südaöö olnud ma ilmale tulnud, ütles ema. Ja oli ka miskites paberites kirjas.
Ageg mõtelda, mis siis möödunud aasta jooksul korda saadetud? Peaks mainima, et üsna kummaliselt mõttetu aasta on olnud. Selline loobumistähtede all mööda saadetud. Meenub täpselt aasta tagasi juhtunud seik reservväe kordusõppustega, vitraažikojast lahkumine, üle ma ei tea kui pika aja täiesti kaine festival – HRL, häguselt midagi Tartust, rohkem metsast, tekkinud ning hääbunud üle-lombi-tutvused, siin-seal sõnadeta jagelused ning eraklikustumine. Seda viimast olen siis vast kuu vältel mingil moel ka ennast likvideerimas leidnud – liiga palju head ning liiga vähe halba mõjub täpselt sama moodi kui ülesöömine. Liiati on minu jaoks laus eraklikkuse sümboliks olnud töökoht Eestit juba aastaid tagasi likvideeritud.
Inimestest pöördvõõrdumise järgmiseks sammuks peab ilmselt mingi tähistamise ka siis ette võtma. Ei suuda hetkel isegi ette kujutada, kuidas seda organiseerima peaks. Või siiski? Leidsin sauna pealsest toast hunniku vanu vinüüle ning aparaat mis neid kettaid sööb osutus samuti töökorras olevaks. Saunavinüüliõhtu? Kõlab naljakalt, aga samas oleks kohale saabuv seltskond selline, kellel selle vastu midagi ka poleks. Huvitav, mis siis saaks, kui ajaks kokku inimesi mitmest erinevast tutvusgrupist? Need grupid, mille ma unarusse jätnud olen, ma mõtlen. Pea alati olen suutnud oma tutvused kindlalt kastidesse lahterdada ning nende omavahelist suhtlemist vältida suutnud ning vastavalt kastile oma nahka siis värvinud. Ja siis tuleb keegi ja küsib, et kes see ja see seal olid. Nagu oma elust ei piisa. Aga tagasi pöördvõõrdumise juurde (mulle meeldib see sõna rohkem kui tegu).
Teine samm oleks ilmselt siis suleliste seltskonnaga ühinemine nii ca 9,5 päeva pärast. Ai kuidas nad kõik muutunud on. Või mitte inimesed polegi vast nii palju muutnud kui see üldine pilt. Loom on sama, aga värvid teised. Nagu too videolõiguke kameeleonist, mis mulle täna päeval korraks ette jäi. Kahtlen, kas hetkel enam üles leiaks. Aga tintsulgpartidest rääkides kurdaks ühel hobiks saanud teemal vist natuke. See ei käi siis kõigi pihta. Lihtsalt üks jäi oma laia nokaga mulle talla alla ja paistab üsna pirisev olevat.
Mulle meeldib ilus ja korrektne eesti keel. Juhtub, et täiesti kummaliselt ebasobivatel ajahetkedel leian ennast mõnd eki sõnaraamatut sirvimas ning ennast harimaski. Jah, ma tean, et blogiveergudel ma eksin rtograafiareeglite vastu arvatavasti üsna sagedalt, aga see on ka puhtalt ilma viimistlusteta lobisemine. Kui aga kirjutatu osutub selliseks sihilikuks tarbematerjaliks (see blogi siin ei ole suunatud lugemiseks vaid on lihtsalt kirjutamise otstarbeline ning avalik seetõttu, et kui mingil kummalisel kombel kellelgi on tahtmine midagi minu mõtetest sirvida, siis on tal selleks täiesti vaba võimalus olemas). Tarbimise all mõtlen ma nii ametlikku paberimajandust, ajakirjandust kui ka ilukirjandust, mis vastavalt liigile omas suunas millegi edastajana üles riputatud on. Jätame bürokraatia ja keeleseaduse täna kõrvale (eelkõige kuna ma ei saa viimase vastu võidelnud lehtedest kohe mitte kuidagi aru) ning võtame selle ilusa pardi. Mäletan, et mingi paar parajalt suurt pihutäit aega tagasi see sama platyrhynchos istus mu kõrval ja kiitis laial nokal, et korralik arvustus teostele on alati teretulnud. Läks mööda aeg ning kohtusin kunstnikega, kes olid meie puhta emakeele radadelt üsna rappa eksinud ning eks ma oma hobist tingituna siis pakkusingi välja paar ust, mis näitaks milline meie kultuuri tugitala tegelikult on. Ei midagi ülimalt keerulist –paar reeglit koma tekstis kondamisest, paar viidet mõne sõna tegelikust käändumisest või pöördumisest jms. Minu arust kunstnikele, kes on juba oma teel üsna kaante vahele astumas, täiesti elementaarselt vajalikud teadmised. Kuid selle vastu sain ma sellist huvitavat partlaskeelt enda suunas, et mul jäi suisa suu lati. kui ka meie tulevased toimetajad ja kirjandusklassikud peavad õigekirjale viitamist sulaselgeks solvanguks, siis tahes-tahtmata tekkib paar mõtlemapanevat (mind) küsimust. Kellele siis tegelikult korrektset keelt vaja on? Emakeele õpetajatele, et oma väikese palga eest millegi saatel klassi ees taielda? Milleks see taidleminegi kui kogu trüki- ja kõnekeel on autori suva-juhuslikkuse printsiibil üles ehitatud? See, et mõne aastakümne pärast, täielikult vaba evolutsioni elanud, on keel mööda maad laiali killustunud nagu inglise keel Helsingtoni ja Bronx’i vahel, ongi keele loomulik evolutsioon? Et äkki laseme kohe Rohelistel Savipõrsastel Eesti kakskeelseks muuta, et varakult kirillitsas inglise keelt harjutama hakata? Mis jääb üldse meie kultuurist alles kui meil pole oma keelt? Kui arvata, et pingutan võrdlustega üle, kuna tegemist on ju siiski kõigest paari kirjutisega, siis... Ilukirjandus on ju meie keelekultuuri suurim tugitala. Või ma eksin?
Noh, läks natuke pikale vist nüüd. Aga eks see kajastab ka minu nägemust sellest, et mitte relvajõud vaid vaim defineerib selle, kes me oleme, aga see on hoopis teine pikem jutt. Aga tagsi siis juurte juurde.
Et siis täna see päev koitis. Ma tean, et paljudel inimestel on vastupandamatu harjumus kõiki toberõõmste smailikuhjadega alatasa õnnitleda. Teised, kes enda arvates natuke lähemal seisavad, pärivad, et mis see kingisoov ikka oleks. Mida mina kingiks täna tahaks, oleks see, et mingeid selliseid „päikest :)(:XD@-/>3“ asju ei tuleks postkastidesse või sõnumitena. Kui just on vaja selleks inimese meeles pidamiseks just sünnipäeva, siis, olgu, rääkida ju võib. Aga ma ei kannata „tere... *piinlik vaikus* et... *kadumine*“ stiilis vestlusi. See maalib liig rõhutatult üleüldise inimeste ebaolulisuse. Nagunii tegi teile meeldetuletuse orkut või mõni säherdune vidin. Ma ei taha tänases päevas mõttelagedat tühjust. Ma tahan sisu. Jah, just, lähen otsin hmmikul endale mingi raamatu tänasesse päeva.
Ja ma ei teagi, miks just see lugu. Jäi kuskil ette paar päeva tagasi. Tekstiga seotud õige natuke, kui kujutlusvõimel lennata lasta.
P.S. Kunagi oli üks täiskasvanutele mõeldud jutt sama pealkirjaga. Ma ei tea kus, aga millegi pärast on jäänud meelde. Ei olnud kõige halvemini kirjutatud. Selle irvitusega siis kõik ja sirge seljaga hommikusse!

1 -:

  1. Anonüümne12/10/09 18:58

    .. ja-kes-pagan moole pääle orkuti siss meele tuletama tuless kaugete või mudu-kaunite täht-sambaseid päävi?!?
    ...
    .. jorisedes vasakule, sest -- soosinane (grammatikale mõnikõrd tahtsi)vilistav unustab setutihti märgu-andetult igatseid päävi; inimesi -- muideks! -- mitte. Punkt. Komad jätab kohaliku profi kohendada..


    siil isi. see karmim

    ;)

    ReplyKustuta