Ahjaa, möödunud nädalal sai üle pika aja siis üht pisut poognaga tihedamalt seotud üritust külastatud. Mõtlesin, et ma sellest ei kirjuta, aga kuna suurt muud ka ette ei jäänud, võib ju väikese kokkuvõtte teha.
Nii kummaline oli üle pika aja taas nostalgiliselt mitmed tunnid varem sihtpunkti jõuda. Meenus näiteks poogna sügiskarneval Laitses neli aastat tagasi, kui ma oma raskete kandamitega jõudsin pärale vist ca 5 tundi varem. Sedakorda saabusin pealinna küll ilma hoburakendit nõudva seljakotita ning kellgi pakkus vaid pisut alla kolme tunni ürituse alguseni. Asi seegi. Vedasin ennast traditsiooniliselt Von Krahli. Hakkasin mõtlema, kui palju ma oleks seni elus kaustikuid täita suutnud, kui ma Tallinnas elaks? Seal on lihtsalt võimatu mitte kirjutada. Seda siis, kui üksi sinna maandun. Kunagi Tartust pealinna pilli mängima kord nädalas rännates, istusin iga kord seal teisel korrusel ja kirjutasin. Kirjutasin palju. Ikka nii päris tubli mitu lehekülge. Ei olnud seegi kord erand.
Pool tunnikest enne ürituse algust otsustasin siis vaikselt piiluda, mis sorti tegelasi oma urgudest välja roomama hakkab. Seisin Harju 1 vastas mäenõlval (ma ei tea mis park/mägi see ametliku nimetusega on), popsutasin mõnuledes piipu ning kiikasin aeg-ajalt ukse poole. Ma arvan, et seal tekkis minu esimene ürituses pettumine ja ka õnnestumine üheskoos. Natuke nördinud olin selles, et tuttavate inimeste voogu kohe kuidgai silmata ei suutnud, ent samas pakkus just see ka rahulolu – vähem tuttavaid inimesi, vähem inimesi kes mind ära tunneb ja lootus vaiksemalt üritusest läbi libiseda. Selgus, et eksisin kõiges, aga see polegi nii oluline.
Lõpuks ennast sisse vedades leidsin, et paar tuttavat nägu siiski on, kuid targu hoidsin ennast viimasesse ritta, sest oma viimaste poognaridadel tegutsemiste tulemusena polnud ma kuigi kindel kui hea meelega üks või teine tegelinski mind seal näha võis. Liiati oli etlejategrupeering isekeskis seletamisega ametis. Ai, kuidas mulle ei meeldi, kui sellistes ringkondades mind pärisnime järgi hüütakse. Liiati kui hüüdja on esmapilgul võhivõõras. Selleks igatahes ma valmis küll polnud. Samas võib ilmselt tunda end meelitatuna, kui mu ametiks pakuti emakeele õpetajat. Ei, kahjuks siiski mitte. Minu keelelised komistused on ju tegelikult selleks liiga suured. Peale selle, et ma oma käe totaalselt verd voolama suutsin panna, jäi ürituseelne sagimine õnneks minust parajalt kaugele. Suutnud veenikraanid kinni keerata, algas juba ka üritus.
Esimeste sõnavõttude ajal üritasin ka midagi oma musta raamatusse kirja panna, kuid vaadates kui hüpernegatiivne see antud kujul välja paistab, lõpuks siiski loobusin. Kaua sa ikka mainid fakte, mille tõdemiseks ei pea olema geenius: halb akustika, ebalev helimees, kulme kergitama panevad laulud, etlemisoskuste vaeguse all kannatavad luuletajad, rambipalavikulised poeedid, tekstide hõõrdumised, tarbetud lisakommentaarid... Pean ma jätkama? Ometi, vaadates minu negatiivset nägemust, võib ju üritust tegelikult mõneti kordaläinukski nimetada, sest ei saa ju oodata suuremate lavakogemusteta inimestelt mõtteid meelalt lühistavat etteastet. Ei olnud ju kava tekstitäpsusega paika pandud ning kaheldav isegi eelproovi läbiviidus (unustasin seda hiljem küsida). Üks asi, mida tegelikult saanuks teha, oleks autorite pisut mitmekesistamine. Samas ehk oleks teatraalse etlemise suurkujud rikkunud pisut üldpilti, mis nagu juhtus ühe ekspromptse lisa lavale astumisega. Oleks hea, aga koht vale. Ehk siis üldmastaabilt võis ju mingil kombel rahule jääda. Mis sellest, et maitsemeeled soovinuks midagi mõnukõditlevamat. Omal soovil ürituse sisse suitsupause pikkinud, sattusin paar sõna ka teiste tegelastega vahetama kvaliteedi osas. Laias laastus arvamused kattusid.
Üritus läbi, leidsin ennast aga sellise eksinud oravana inimeste seas. Tegelane, kelle poole mingi hetk minek nagu pooleldi kokku lepitud sai, ei jõudnud üritusele, busse kodumaile liikumas enam polnud ning muud pealinnatutvused öömaja otsimise osas kaheldava väärtusega. Sagin vaikselt vähenes ja tõusis taas, kuni lõpuks sain ühelt Pärnu poole hiljem kihutavalt tegelaselt nööbist kinni ning sai autos koht broneeritud. See aga eeldas järgnevast koosistumisest osa võtmist, milleks, oh üllatust, osutus peale mõningast jagelemist Von Krahl. Tundsin suurt puudust kunagistest kogunemistest osa võtnud tegelastest. Kuidas sa suhtled inimesega Tere, ja kuidas teie nimi poognas on? ... Ahnii, meeldiv tutvuda ... (palun ära rohkem kirjuta). Kartuses, et mõni üritusel osalenu mingil imekombel siia lehele sattub, mainin ette ära, et ma ei rääkinud sinust, kallis lugeja. Ja tõenaosus, et ma sind siin ei maininud on seda suurem, et olin mina vististi see, kes kõige rohkem poognas ühel või teisel viisil vegeteerivaid tegelasi nägi/ära tundis (mitmed üsna sala nurgataha end hoidnud). Võin ehk kogemata eksida, kuid olgem eneses kindlad. Umbmäärast juttu ühest-teisest jätkus vist mingi paariks tunniks. Kogemata suutsin vestluste käigus end mõnest „vääriti“ mõistmisest välja keerutada ning üleüldiselt ei olnud ju midagi nii kohutavat, kuid sellist midagi tühja jäi küsimärgina siiski õhku rippuma.
Paar päeva hiljem üritasin mind nimepidi kutsunud, minu hinnangu põhjal elitaarse poogna autori tiitli ära teeninud, tegelase sõnasabadest kinni haarata ja lühijutu valmis kirjutada. Kui ma pärast nelja tundi leidsin ennast jätkuvalt teises lõigus tähti-sõnu-lauseid ümber paigutamas/kustutamas, tõdesin, et on asju... See jäi ka viimaseks korraks kui viimasti poognasse sisse logisin. Ei vääri ju inimene sõnaõigust teiste kallal närimiseks, kui tema pädevus on kaheldava väärtusega ning ta ise ei suuda üht kiiksuga novellihakatistki hoobilt valmis kirjutada.
Tänane lugu on siis selline:
0 -:
Postitage kommentaar