Hoolimata sellest, et tänane päev oli tegelikult täiesti nauditav, sain korra enda peale ka pahaseks. Ma ei tea miks, aga hakkasin lugema, mis ma eelmises postituses kirjutasin ning see trüki- ja kirjavigade uputus mis seal oli... Poiss, kuule, nii ju ei saa. Paar väga hirmutavat asja parandasin ära kah, kuid täielikuks toimetamiseks ei leidnud suuremat mõtet. Nagunii 2-3 ainumast tegelast, kes mu sahtlisse ikka mingi õnnetuse pärast aeg-ajalt sattuvad, olid juba sellest silmaega üle käinud. Peab tulevikus lihtsalt pisut ettevaatlikum olema. Mitte et ma peaks siin nii pedantlik olema. Aga pisut lohakusvigu ehk ikka annab hoida. Aga antud seik välja jätta, on päev olnud ilus ning värskendav.
Värskendasime kodus natuke aeda. Viimaseid närbunud lillevarsi, ikka veel alla potsatavaid õunu ning langenud lehti sai kokku lõigatud/korjatud/riisutud, et aiale selline kasitud hilissügisvalmis välimus maalida. Taevas oli jätkuvalt pilves, kuid minu sünnipäevast saati vahelduva eduga mudasuppi keetnud vihmasabinad olid lõpuks maal natuke taheneda laskmas. Ja mitte ainult. Nüüd just videviku tunnil näeb üle mitme nädala esimest korda ka päris taevast pilveribade vahel. Päris loojangut näha küll ei olnud, kuid selline roosakas-oranž kuma oli läbi säbru täiesti aimatav. Selline sügisnauding puges sisse. Mitte et mulle need sajused ilmad meeldinud poleks, ka need olid osa sügisest, kuid täisväärtuslikus aastaajas peab ilm oma muutlikkusega pakkuma assortii kõigest võimalikust. Mis nüüd veel siit ... on Raplamaa kohta õige öelda Kesk-Lääne Eesti? ... puudu, oleks oktoobrilõpu-novembrialguse hallad ning esimene hilissügislumi. Nagu uudistetuuled puhusid, olevat Lõuna-Eesti omad lumeristsed juba mõnda aega tagasi saanud. Kui ka meie aed pakase poolt Jordani jõe veepiiskadega üle kastetakse, võib vast ahjusoojas toas tugitoolis teed juues talve tulekut ootama jääda.
Täna lugesin tuntud nädalalehest mõningaid ennustusi, milline talv meid siis ees ikkagi ootab. Kui tavaliselt võib ikka täheldada mõningasi kokkulangevusi ennustajate juttudes, siis sel korral... Ilmselt on asi selles, et paari möödunud talve kogemusel ei julge mitte kõik oma vaistu usaldada ning pigem lubavad sama talvemustri jätku, kui teised jälle vastu loodavad, et sel korral on ilmaveneruletis tõsine pakasekuul rauas. Aga on ka see kolmas seltskond, kes oma jutu peale suudavad ükskõik kui sooja või käreda talve üle elanuna kevadel vastu rasvast rinda taguda ning uhkustada: „Ma ju ütlesin teile!“ Olgu, „selgeltnägijatel“ mõnikord õnnestub, siis jälle mitte. Pisut ühesuunalisem võiks olla pilt neil, kes prognoosil teaduslikule materjalile tuginevad, kuid eksimus tabab ka selle arvamuse peale lootes. Selgub, et brittide Met Office ja EuroopaECMWF (mis iseenesest asub oma peakorteriga samuti Briti saartel, kuid piisavalt julgust ja enesekindlust kogu maailmajao eest kõneleda) lubavad talvekuudekskeskmisest soojemat ilma ning USA NOAA CPC tublisti külmemat. Viimast väidab proua M. Merilain kõnealuses lehes, kuid isiklikult ei suutnud ma ühtegi antud ajavahemikku sobivat kaarti/teksti Euroopa kohta leida. Ilmselt eksisin mina kuskil, sest ega ometi EMHI prognooside osakonna juhataja saa eksida kaardile kantud kuupäevades. Teine kummaline asi on muidugi see keskmine... Ahjaa, see oli ühe dimensioonidest pajatava postituse jaoks broneeritud. Aga see pole ka oluline. Oluline on tegelikult asja juures see, et varieeruvused on üsna ulatuslikuld nii siin kui sealpool teaduse piire ka kattuvaid alasid uurides. Tuleb vist tunnistada, et me ei tea, milline talv meid ees ootab. Ning küllap on see ka mingis mõttes parem. Jah, kuigi loendamatu hulk kassahittidest jõulufilme on ootamatult pühade hommikul maha sadavat lund kasutanud puändina pea sama palju kui Ladina-Ameerikas toodetud argipäevastes koduperenaiste menuseriaalides insesti, jääb ootamatu ilmamuutus tähtpäevade raamidest välja tõstetuna siiski oodatud nähtuseks. Või olen ma ainus kellele meeldib ärganuna, silmist unehägu pühkides, aknast isukalt pilguga uut ilma püüda – iga hommik omaette kunstiteos. Ilmakunst.
Kunst on tunda piire, et siis nendest nagu möödaminnes hetkeks üle tantsida, et siis jälle raamides maailmapildis süütul ilmel edasi liikuda.
Tänane lugu siis kuidagi selline ... aliceimedemaalik ... vähemalt minule tundub nii. Ja eks need väsinud sügisõhtud imedemaale sarnanegi.
0 -:
Postitage kommentaar